Tänasega algas minu ootusaja 34. nädal, mis tähendab, et ca 6 imelühikese nädala pärast olen saanud emaks. Kui põnev! Huvitav on see, et vaatamata kõigele võimalikule, mis juhtuda saab, ootan ma seda aega kannatamatusega. Ja väga ootan ka seda, kui ma lõpuks haiglasse saan minna. Ma tahan juba ISE seda kogeda, mitte vaid spekuleerida ja teiste läbielamisi kuulata. Ma tahan NÄHA oma last, ma tahan näha oma meest MEIE lapsega, ma tahan tunda seda valu ja seda mõnu, mis lapse sündimisega kaasnevad.
Kui muidu räägitakse, et raseduse 1. ja 3. trimester (ehk alguse ja lõpuaeg) on kõige raskemad, siis mina naudin oma olekut just praegu, mil ma saan keskenduda vaid oma uuele projektile "Pean saama lapse, muidu suren 2010". Nii imetlen ma aegajalt ikka oma kasvavat kõhukest ja naudin sellega kaasnevat tähelepanu (inimesed tõepoolest jõllitavad seda!). Mõõdukas koguses pesapunumist on ka ainult hea - eile sai kokku pandud ka voodike ja täna ostetud voodipesu, milles minu lapsuke loodetavasti õndsa und magama hakkab. Nii on ilus on seda meie suure voodi kõrval näha..see passib sinna hästi.
Täna käisin taaskord ämmaemanda vastuvõtul, kes mind igakuiselt mõõdab ja kaalub ja nõu annab. Tema juures käimine on minu jaoks iga kord tõeline sündmus, sest siis on lootust lapsukese kohta jälle midagi uut kuulda - kõige parem kui südametoone! Need on nii nunnud:)
Tänu sellele, et viimastel nädalatel olen sünnitoetajate grupis võimlemas käinud, olen näinud kahe täiesti erineva maailma kokkupõrget ja püüdnud nende kahe vahel mõistusega laveerida. Sünnitoetajate grupp on selles mõttes igati tänuväärne ja ma olen über rahul, et nad enese jaoks avastasin, sest tore on rääkida ja kuulata inimesi, kellel on aaa) terve jalgpallimeeskonna jagu kogemusi ja bee) kellega koos on palju lihtsam kord nädalas aeg maha võtta ja natuke oma koibi sirutada. Nad on seal tõelised ürgemad, kes sünnitavad oma lapsed kodus ning eiravad neidsamu protseduure, mida mina nii naudin, nagu tuld.
Neile oponeerib kogu lääne meditsiin oma aus ja hiilguses. Tõepoolest, haigla nimetuski ei viita just positiivsetele kogemustele, ent minu realistlik mina saab aru, et see on minusuguse jaoks siiski parim viis oma laps elusalt kätte saada. Ainus võimalus on end ise kogu protseduuriga võimalikult kurssi viia, arvestada haigla kombeid ja süsteeme, kuid samas püüda ka esmalt ja kõigetähtsamalt kuulata oma keha ja seda usaldada, sest tema teab...
Nii et tänase seisuga olen otsustanud sünnitada Pärnu haiglas ilma tasulise ämmaka teenust kasutamata, sest elus lähevad asjad nagunii nii nagu minema peavad. Olen ju vankumatult seda usku, miks siis liialt tõmmelda!
Augustiunetuse festival sai üliedukalt välja veetud. Oleme saanud väga palju positiivset tagasisidet ja juba on naistel plaanis uut organiseerima hakata. Ja kahtlemata see uus ka tuleb ja ma loodan oma väikese lapse kõrvalt ka selle jaoks aega leida, sest uhkus säärase sümpaatse ürituse korraldustiimis olla on imesuur. 19:38 0 comments
