esmaspäev, august 23, 2010  

Tänasega algas minu ootusaja 34. nädal, mis tähendab, et ca 6 imelühikese nädala pärast olen saanud emaks. Kui põnev! Huvitav on see, et vaatamata kõigele võimalikule, mis juhtuda saab, ootan ma seda aega kannatamatusega. Ja väga ootan ka seda, kui ma lõpuks haiglasse saan minna. Ma tahan juba ISE seda kogeda, mitte vaid spekuleerida ja teiste läbielamisi kuulata. Ma tahan NÄHA oma last, ma tahan näha oma meest MEIE lapsega, ma tahan tunda seda valu ja seda mõnu, mis lapse sündimisega kaasnevad.

Kui muidu räägitakse, et raseduse 1. ja 3. trimester (ehk alguse ja lõpuaeg) on kõige raskemad, siis mina naudin oma olekut just praegu, mil ma saan keskenduda vaid oma uuele projektile "Pean saama lapse, muidu suren 2010". Nii imetlen ma aegajalt ikka oma kasvavat kõhukest ja naudin sellega kaasnevat tähelepanu (inimesed tõepoolest jõllitavad seda!). Mõõdukas koguses pesapunumist on ka ainult hea - eile sai kokku pandud ka voodike ja täna ostetud voodipesu, milles minu lapsuke loodetavasti õndsa und magama hakkab. Nii on ilus on seda meie suure voodi kõrval näha..see passib sinna hästi.

Täna käisin taaskord ämmaemanda vastuvõtul, kes mind igakuiselt mõõdab ja kaalub ja nõu annab. Tema juures käimine on minu jaoks iga kord tõeline sündmus, sest siis on lootust lapsukese kohta jälle midagi uut kuulda - kõige parem kui südametoone! Need on nii nunnud:)

Tänu sellele, et viimastel nädalatel olen sünnitoetajate grupis võimlemas käinud, olen näinud kahe täiesti erineva maailma kokkupõrget ja püüdnud nende kahe vahel mõistusega laveerida. Sünnitoetajate grupp on selles mõttes igati tänuväärne ja ma olen über rahul, et nad enese jaoks avastasin, sest tore on rääkida ja kuulata inimesi, kellel on aaa) terve jalgpallimeeskonna jagu kogemusi ja bee) kellega koos on palju lihtsam kord nädalas aeg maha võtta ja natuke oma koibi sirutada. Nad on seal tõelised ürgemad, kes sünnitavad oma lapsed kodus ning eiravad neidsamu protseduure, mida mina nii naudin, nagu tuld.
Neile oponeerib kogu lääne meditsiin oma aus ja hiilguses. Tõepoolest, haigla nimetuski ei viita just positiivsetele kogemustele, ent minu realistlik mina saab aru, et see on minusuguse jaoks siiski parim viis oma laps elusalt kätte saada. Ainus võimalus on end ise kogu protseduuriga võimalikult kurssi viia, arvestada haigla kombeid ja süsteeme, kuid samas püüda ka esmalt ja kõigetähtsamalt kuulata oma keha ja seda usaldada, sest tema teab...

Nii et tänase seisuga olen otsustanud sünnitada Pärnu haiglas ilma tasulise ämmaka teenust kasutamata, sest elus lähevad asjad nagunii nii nagu minema peavad. Olen ju vankumatult seda usku, miks siis liialt tõmmelda!

Augustiunetuse festival sai üliedukalt välja veetud. Oleme saanud väga palju positiivset tagasisidet ja juba on naistel plaanis uut organiseerima hakata. Ja kahtlemata see uus ka tuleb ja ma loodan oma väikese lapse kõrvalt ka selle jaoks aega leida, sest uhkus säärase sümpaatse ürituse korraldustiimis olla on imesuur.
19:38 0 comments

Malanje:the observer
Teised

Arhiiv
märts 2003
aprill 2003
mai 2003
juuni 2003
juuli 2003
august 2003
september 2003
oktoober 2003
november 2003
detsember 2003
jaanuar 2004
veebruar 2004
märts 2004
aprill 2004
mai 2004
juuni 2004
juuli 2004
august 2004
september 2004
oktoober 2004
november 2004
detsember 2004
jaanuar 2005
veebruar 2005
märts 2005
aprill 2005
mai 2005
juuni 2005
juuli 2005
august 2005
detsember 2005
jaanuar 2006
veebruar 2006
märts 2006
aprill 2006
mai 2006
juuni 2006
juuli 2006
august 2006
september 2006
oktoober 2006
november 2006
detsember 2006
jaanuar 2007
veebruar 2007
märts 2007
aprill 2007
mai 2007
juuni 2007
juuli 2007
august 2007
september 2007
oktoober 2007
november 2007
detsember 2007
jaanuar 2008
veebruar 2008
märts 2008
aprill 2008
mai 2008
juuni 2008
juuli 2008
august 2008
september 2008
oktoober 2008
november 2008
detsember 2008
märts 2010
aprill 2010
mai 2010
juuni 2010
juuli 2010
august 2010
september 2010

Blog.tr.ee

Pets.ee