Oeh..ma olen juba nii ammu tahtnud siia kirjutada oma mõtetest ja tunnetest, aga viimased kaks nädalat on kiired olnud. Kuna Augustiunetus tahab korraldamist, koduleht haldamist ja info koondamist, siis on mul olnud au veeta ajalooliselt kuumad suvepäevad jaheda(ma)s toas arvuti ees. Ja peaaegu et sees ka. Aga ma ei kurda, sest see tegevus meeldib mulle ja mul on hea meel näha, kuidas asjad edenevad ja järjest klaarimaks saavad. Vaid kaks nädalat on jäänud ürituse endani. Eks näis, kuidas meil läheb ja mis sellest kõigest välja tuleb.
Aga suures osas mööduvad minu päevad ikkagi lapseootuse tähe all ja see on vaid üks suur rõõm. Juba mõnda aega tunnen ma pidevalt, et ma ei ole üksi... See on natuke veider teadmine, eriti kui olen mitu päeva justkui üksi kodus olnud, üksi õhtuti magama läinud ja üksinda ärganud. Aga ei, ikkagi ma ei ole üksi, sest Tema on ju minuga. Ma pean temaga arvestama, ma tunnen teda ja mõtlen tema peale kogu aeg... Ja see on nii armas, kuidas ta hommikul, kui ma ärkan ja käe kõhu peale panen, mind väikese jalamüksuga tervitab ja siis õndsalt oma beebiund edasi magab. Aga minul on süda kohe rahul, sest tean, et kõik on hästi. Ja see kõik on päriselt...
Alates eelmisest nädalast hakkasin käima ka rasedate võimlemises, kus lisaks koivasirutusele ja kõhukeerutusele ka lihtsalt juttu aetakse ja kogemusi vahetakse. Esmasünnitajale võrdlemisi tarviline abivahend, et end kõigega kurssi viia. Nii et ühest küljest olen super rahul...Teisest küljest tunnen end siiski pisut ka võõrkehana. Mingi piirini on hea pläkutada, rääkida lootekottidest ja rinnanibudest, aga nagu ma ütlesin, siis mingi piirini. Sel samal põhjusel viitsin üha vähem raisata aega erinevates foorumites võõraste inimeste muresid lugedes. Oma isiklikud küsimused lahendan isiklikult, eksju. Mida aeg edasi, seda kindlamalt ma end oma kehas koos oma lapsega tunnen ja seda vähem muretsen erinevate asjade pärast, mis kõik võib olla. Pean meeles Siimu Ronja sünnijärgset FB's maha hõigatud lauset, et kõik, mis vastsündinuga seoses tundub kahtlane või imelik, on tegelikult jumalast normaalne! Küllap kehtib see ka raseduse kohta. Seda Siim lihtsalt ei tea:)
Pooletunnisest jalutamisest ca 30-kraadises Pärnus on jalad kergelt paistes ja hellad. Ja kõht ei kannata liigset kiirustamist. Ideaalne võimalus tempot veelgi aeglustada ja elu ilusaimat aega nautida. 21:59 0 comments
