esmaspäev, august 02, 2010  

Oeh..ma olen juba nii ammu tahtnud siia kirjutada oma mõtetest ja tunnetest, aga viimased kaks nädalat on kiired olnud. Kuna Augustiunetus tahab korraldamist, koduleht haldamist ja info koondamist, siis on mul olnud au veeta ajalooliselt kuumad suvepäevad jaheda(ma)s toas arvuti ees. Ja peaaegu et sees ka. Aga ma ei kurda, sest see tegevus meeldib mulle ja mul on hea meel näha, kuidas asjad edenevad ja järjest klaarimaks saavad. Vaid kaks nädalat on jäänud ürituse endani. Eks näis, kuidas meil läheb ja mis sellest kõigest välja tuleb.

Aga suures osas mööduvad minu päevad ikkagi lapseootuse tähe all ja see on vaid üks suur rõõm. Juba mõnda aega tunnen ma pidevalt, et ma ei ole üksi... See on natuke veider teadmine, eriti kui olen mitu päeva justkui üksi kodus olnud, üksi õhtuti magama läinud ja üksinda ärganud. Aga ei, ikkagi ma ei ole üksi, sest Tema on ju minuga. Ma pean temaga arvestama, ma tunnen teda ja mõtlen tema peale kogu aeg... Ja see on nii armas, kuidas ta hommikul, kui ma ärkan ja käe kõhu peale panen, mind väikese jalamüksuga tervitab ja siis õndsalt oma beebiund edasi magab. Aga minul on süda kohe rahul, sest tean, et kõik on hästi. Ja see kõik on päriselt...

Alates eelmisest nädalast hakkasin käima ka rasedate võimlemises, kus lisaks koivasirutusele ja kõhukeerutusele ka lihtsalt juttu aetakse ja kogemusi vahetakse. Esmasünnitajale võrdlemisi tarviline abivahend, et end kõigega kurssi viia. Nii et ühest küljest olen super rahul...Teisest küljest tunnen end siiski pisut ka võõrkehana. Mingi piirini on hea pläkutada, rääkida lootekottidest ja rinnanibudest, aga nagu ma ütlesin, siis mingi piirini. Sel samal põhjusel viitsin üha vähem raisata aega erinevates foorumites võõraste inimeste muresid lugedes. Oma isiklikud küsimused lahendan isiklikult, eksju. Mida aeg edasi, seda kindlamalt ma end oma kehas koos oma lapsega tunnen ja seda vähem muretsen erinevate asjade pärast, mis kõik võib olla. Pean meeles Siimu Ronja sünnijärgset FB's maha hõigatud lauset, et kõik, mis vastsündinuga seoses tundub kahtlane või imelik, on tegelikult jumalast normaalne! Küllap kehtib see ka raseduse kohta. Seda Siim lihtsalt ei tea:)

Pooletunnisest jalutamisest ca 30-kraadises Pärnus on jalad kergelt paistes ja hellad. Ja kõht ei kannata liigset kiirustamist. Ideaalne võimalus tempot veelgi aeglustada ja elu ilusaimat aega nautida.
21:59 0 comments

Malanje:the observer
Teised

Arhiiv
märts 2003
aprill 2003
mai 2003
juuni 2003
juuli 2003
august 2003
september 2003
oktoober 2003
november 2003
detsember 2003
jaanuar 2004
veebruar 2004
märts 2004
aprill 2004
mai 2004
juuni 2004
juuli 2004
august 2004
september 2004
oktoober 2004
november 2004
detsember 2004
jaanuar 2005
veebruar 2005
märts 2005
aprill 2005
mai 2005
juuni 2005
juuli 2005
august 2005
detsember 2005
jaanuar 2006
veebruar 2006
märts 2006
aprill 2006
mai 2006
juuni 2006
juuli 2006
august 2006
september 2006
oktoober 2006
november 2006
detsember 2006
jaanuar 2007
veebruar 2007
märts 2007
aprill 2007
mai 2007
juuni 2007
juuli 2007
august 2007
september 2007
oktoober 2007
november 2007
detsember 2007
jaanuar 2008
veebruar 2008
märts 2008
aprill 2008
mai 2008
juuni 2008
juuli 2008
august 2008
september 2008
oktoober 2008
november 2008
detsember 2008
märts 2010
aprill 2010
mai 2010
juuni 2010
juuli 2010
august 2010
september 2010

Blog.tr.ee

Pets.ee