Me kõik eeldame, kui me oleme kellegagi kokku leppinud, et tahame koos olla, et meile ei valetata ja et me saame asjadest ühtemoodi aru. See aga eeldab omavahelist rääkimist ja kui vaja, siis asjade selgeks klaarimist. Nii me räägime sellest, kuidas meid miski häirib või mis meile haiget teeb, lootuses et teinepool selle teadmiseks võtab ja tulevikus vältida püüab. Ent millegipärast on mul tunne, et liigne läbipaistvus ei ole ka hea. Näiteks, kui ma ütlen oma püsisuhtele ausalt, et ma olen tema ees täiesti abitu ja kui ta mind altkulmu vaatab, halvab see kõik mu meeled, siis annan ju sellega sisuliselt kõik juhtimisinstrumendid temale üle? Ehkki tegelikult oli minu eesmärk talle demonstreerida seda, et terves maailmas on vaid tema see, kes minu lahtimuukimisretsepti teab. Järgmine kord aga, kui ma "hakkama saan" vaatab ta mind altkulmu juba teadlikult selleks, et mind friizida ja ma paariks päevaks alalhoidlikkuse mode'il oleksin.
Ja nii ma laveerin avameelsuse ja liigse avameelsuse piirimail, püüdes olla aus ja loetav, aga kunagi mitte päris lõpuni. Mingil määral manipuleerime me kõikide inimestega meie ümber, seda enam nendega, kellega oleme koos suurema osa oma ajast.
Seda sama õpin ka oma 11-aastase vennatütrega suheldes. Ehkki temaga me kokku ei ela, on käesolev suvi andnud palju võimalusi ja põhjuseid koos olla. Vahepeal on ta muuhulgas märkamatult suureks saanud, see tähendab et lapsest on sirgunud sarvede ja sabaga teismeline. Kui ma ise sama vanuselt olin maailma- ja suhteteemadel loll nagu aasal määgiv lammas, siis tema on juba järgmine põlvkond, kel kohustus eelmisest varem "päris" maailma astuda. Mida avatum on ühiskond, seda rohkem on infot, mida see noor aru peab oskama selekteerida ja filtreerida. Inimsuhted ei ole enam magamistubades ja kappides peidus, meedia söödab pidevalt ette uusi sotsiaalseid norme, tehnoloogia kaotab ära selle õhkõrna joone, mis reaalsust ja fassaadi eraldab.
Neid mõtteid mõeldes hakkab mul kõhe, sest ka minu sees küpseb üks peatne varateismeline, kes on vastamisi kõikide ahvatluste ja ohtudega, mida üha arenev maailm pakub. Jah, ma tean, pole see asi nii hull midagi. Olen mina hakkama saanud ja olen näinud neidki, kes veel dekaad tagasi oma vanematele ja kodudele sõja kuulutasid, ent nüüd nendes samades kodudes koos oma lastega aega veedavad. Ja vanematel end aidata lasevad.
Aga kuidas saan mina hakkama selles uues rollis, mis mind tsirka kümne aasta pärast ootab? Ja kuidas saame meie isana ja emana hakkama meeskonnas, kus on vaid mängijad, mitte ühtegi kaptenit? Kuidas mõjutab see meie omavahelist läbisaamist, kui kolmandad osapooled sellega manipuleerima hakkavad?
Natuke kõhedad küsimused, oder was? 18:31 0 comments
