Natuke uskumatu, et vaid mõned kuud veel ja ootusaeg ongi läbi. Kui ma varem imetlesin kõrvalt neid, kel laps kõhus kasvamas, siis nüüd, olles ise samas olukorras, ei tundugi see enam kuigi eriline. Või noh, tunne on eriline küll, kuid mõtetega olen ikka pidevalt juba oktoobris. Ma isegi juba ootan seda sünnitust ja neid valusid, et näha, kuidas ma hakkama saan ja kogeda oma lapse nägemise rõõmu. Aga eks sellepärast nimetataksegi rasedust lapseootuseks - ma tõepoolest ootan teda.
Rasedusega seoses olen hakanud senisest enam tähelepanu pöörama nii sellele, mis toimub minu sees kui ka sellele, kuidas kõik, mis toimub minu ümber mõjutab seda, mis minu sees. Lugesin raamatut "Mina olen ookean", kus keskkonnateadlane räägib omaenda rasedusest ja selle ajal mõlgutatud mõtetest maailma saastatuse kohta. Nii näiteks kõlab üsna võikana tõdemus, et kui meile on seni õpetatud, et toitumisahela tipus on inimene, siis tegelikult see nii ju ei ole - toitumisahela tipus on pisike rinnapiima tarbiv beebi. Ja mida kauem lapsuke rinnapiima sööb, seda rohkem temasse ema elu jooksul kogunenud mürke jõuab. Samas on rinnapiim looduslikult kõige parem immuunsüsteemi looja ja lapse kaitsja, lisaks emotsionaalsele sidemele, mis ema ja lapse vahel tekib. Ja kuigi ma tean, et oleksin pidanud juba 10 aastat tagasi väga tõsiselt oma toitumis- ja tarbimisharjumused üle vaatama, et täna võimalikult vähe oma last kahjustada, püüan seda teha nüüd - vahetan välja kosmeetika ja kodukeemia, mis mind päevast päeva tasapisi mürgitavad, toidu valmistamiseks püüan hankida võimalikult töötlemata ja pritsimata saaduseid, eriti hea, kui need oleksid oma käte ja hingega kasvatatud. Püüan palju mõelda ilusaid ja häid mõtteid ning kogeda ilusaid ja häid emotsioone.
Projekt "automüük" on lõppenud ja seda üpris ootuspärasel viisil - ma ei müünud teda maha. Ehkki kuu aega oli kuulutus üleval ja koguaeg vähemalt üks huviline, päädis kogu asi ikkagi sellega, et mulle hakkas üha enam tunduma, et mul võib seda rohelist konna ikkagi vaja minna, ka siis kui tööl ei käi. Nii näiteks tundub mõistlik, et mul on olemas võimalus sõita kodu ümbrusest veidi kaugemale jalutama või minna turule toidukraami ostma. Või arsti juurde. Või maale vanaema juurde:) Nüüd olen teda kõpitseda ka lasknud, enam ta ei kolise, ei hakka suvalisel ajal kojamehi välgutama ja kuuma ilmaga läheb käima ka (ma loodan).
Jaanipäev oli sel aastal mõnusalt tore. Sai päikest ja sauna, nalja ja magusat und. Nüüd on jäänud veel kaks nädalat töörežiimi, millest viimane on vabas graafikus ning siis võib suur suvi ja elumuutus alata! 10:21 0 comments
Lapsuke kasvab järjest rohkem ja järjest rohkem südame külge. Õhtuti enne magamajäämist vaatan läbi kõhu, kuidas ta siblib ja rahmeldab ja ööks head asendit leida püüab. Tundub, et ta isegi vastab minu puudutustele ja see teeb meele eriti härdaks. Mõnikord on mul täitsa kahju, et M. ei saa seda ootamist sama intensiivselt nautida nagu mina, sest tema on praegu vaid kõrvalseisja. Mehed vist saavadki isaks alles siis, kui laps nende kätel on, mina tunnen juba praegu, et olen täieõiguslik ema, kelle laps on lihtsalt veel südame all.
Auto on veel ikka müügis. Huvilisi on jube palju olnud, aga seni ei ole keegi veel autot piisavalt heaks pidanud. Nüüd sain muidugi teada, et turvapatjade ja kogu süsteemi panemine läheks sisuliselt sama kalliks maksma kui auto ise. See teeb meele mõruks. Aga ma püüan sellest üle olla ja Lehetäis hoopis nautida. Küll saab need rahaasjad ka jonksu ja M. ju aitab elada. Kui tuleb inimene, kelle jaoks see on unistuste auto, on see ainult rõõmuks meile kõigile:) Elu on ikkagi ilus vist. 11:00 0 comments
Automüügiga erilisi edusamme teinud ei ole, ehkki huvilistest puudust ei tule. Vend imestab siiani kui palju neid olnud on. Aga eks see üks tüütu mure ole, mille tahaks lihtsalt kaelast ära saada, isegi kui elukvaliteet pärast seda oluliselt ei paraneks. Praeguseks on kõik tõsisemad huvilised olnud naised, mis on mõnes mõtte hea, kuid teisest küljest jälle mitte niiväga, sest naised tunnevad ise ka, et nad ei jaga autodest ikkagi ööd ega mütsi ja sellepärast löövad põnnama. Mul oleks vaja kedagi, kes on hinnatundlik ega noriks iga väikese detaili pärast.
Aga püüan endale pidevalt sisendada, et küll see õige ostja tuleb ja mitte selle pärast muretsemisele eriti energiat kulutada. Ehkki vahepeal tahaks juba, et see läbi oleks, see autoomanikupõli. Selles mõttes on mul kogemuse üle hea meel, et see on väärtus omaette ja aitab tulevikus kindlasti õigemaid otsuseid langetada, aga kooliraha on üsna kalliks läinud. Eriti praegu, kus ma üritan oma rahaasjad jonksu saada.
Kui eilne ilm oli super, päike soojendas mõnusalt ja tuul sasis õrnalt juustes, siis tänasega võib vist suve lõppenuks pidada. Vihma sajab, tuul ulub ja uni jäi minust veel maha voodisse pikutama. Ja suvele omaselt on kolledžis tühjus, eriti kui saabuda tööle hommikul kl 8. Vaid ventilaator uluvad oma undavat laulu.
Täna on selline tunne, et tahaks teki all tasakesi raamatut lugeda, mitte mõelda ja kalkuleerida rahamõtteid ja lihtsalt olla. 08:59 0 comments
