Nädalake tagasi saime teada, et tulemas on väike tüdruk. Kallale see mõte hirmsasti meeldib ja mina olen ka rahul. Kõik tundub õige.
Automüügiga erilisi edusamme teinud ei ole, ehkki huvilistest puudust ei tule. Vend imestab siiani kui palju neid olnud on. Aga eks see üks tüütu mure ole, mille tahaks lihtsalt kaelast ära saada, isegi kui elukvaliteet pärast seda oluliselt ei paraneks. Praeguseks on kõik tõsisemad huvilised olnud naised, mis on mõnes mõtte hea, kuid teisest küljest jälle mitte niiväga, sest naised tunnevad ise ka, et nad ei jaga autodest ikkagi ööd ega mütsi ja sellepärast löövad põnnama. Mul oleks vaja kedagi, kes on hinnatundlik ega noriks iga väikese detaili pärast.
Aga püüan endale pidevalt sisendada, et küll see õige ostja tuleb ja mitte selle pärast muretsemisele eriti energiat kulutada. Ehkki vahepeal tahaks juba, et see läbi oleks, see autoomanikupõli. Selles mõttes on mul kogemuse üle hea meel, et see on väärtus omaette ja aitab tulevikus kindlasti õigemaid otsuseid langetada, aga kooliraha on üsna kalliks läinud. Eriti praegu, kus ma üritan oma rahaasjad jonksu saada.
Kui eilne ilm oli super, päike soojendas mõnusalt ja tuul sasis õrnalt juustes, siis tänasega võib vist suve lõppenuks pidada. Vihma sajab, tuul ulub ja uni jäi minust veel maha voodisse pikutama. Ja suvele omaselt on kolledžis tühjus, eriti kui saabuda tööle hommikul kl 8. Vaid ventilaator uluvad oma undavat laulu.
Täna on selline tunne, et tahaks teki all tasakesi raamatut lugeda, mitte mõelda ja kalkuleerida rahamõtteid ja lihtsalt olla. 08:59 0 comments
