Tänasest mõnusast hommikust kujunes sujuvalt "mõnusalt" närviline õhkkond töö juures. Mind siiralt ärritab, kui mind sunnitakse pooli valima või suhtuma asjadesse selliselt nagu teised seda teevad, lihtsalt sellepärast, et olla "truu" kolleeg. Mina oma õndsas olekus arvan, et inimesed on siiski head - neil kõigil on lihtsalt oma tondid kaasas, millega nad püüavad hakkama saada ja hea, kui mina oskan neid tonte märgata ja nendest johtuvalt suhtlemisstiili valida. Aga no ma ei tea, võibolla ma tõesti olen praegu lihtsalt teiste üle eelistatud ja see mõjub kolleegidele punase rätikuna. Samas ei leia ma, et oleksin oma "erilise staatuse" millegi muu, kui osava suhtlemisega ära teeninud. Pole ma ju teinud mitte ühtegi käiku, mis seda olukorda minu kasuks oleks võinud ebaausalt pöörata.
Lapsuke kasvab järjest rohkem ja järjest rohkem südame külge. Õhtuti enne magamajäämist vaatan läbi kõhu, kuidas ta siblib ja rahmeldab ja ööks head asendit leida püüab. Tundub, et ta isegi vastab minu puudutustele ja see teeb meele eriti härdaks. Mõnikord on mul täitsa kahju, et M. ei saa seda ootamist sama intensiivselt nautida nagu mina, sest tema on praegu vaid kõrvalseisja. Mehed vist saavadki isaks alles siis, kui laps nende kätel on, mina tunnen juba praegu, et olen täieõiguslik ema, kelle laps on lihtsalt veel südame all.
Auto on veel ikka müügis. Huvilisi on jube palju olnud, aga seni ei ole keegi veel autot piisavalt heaks pidanud. Nüüd sain muidugi teada, et turvapatjade ja kogu süsteemi panemine läheks sisuliselt sama kalliks maksma kui auto ise. See teeb meele mõruks. Aga ma püüan sellest üle olla ja Lehetäis hoopis nautida. Küll saab need rahaasjad ka jonksu ja M. ju aitab elada. Kui tuleb inimene, kelle jaoks see on unistuste auto, on see ainult rõõmuks meile kõigile:) Elu on ikkagi ilus vist. 11:00 0 comments