Natuke uskumatu, et vaid mõned kuud veel ja ootusaeg ongi läbi. Kui ma varem imetlesin kõrvalt neid, kel laps kõhus kasvamas, siis nüüd, olles ise samas olukorras, ei tundugi see enam kuigi eriline. Või noh, tunne on eriline küll, kuid mõtetega olen ikka pidevalt juba oktoobris. Ma isegi juba ootan seda sünnitust ja neid valusid, et näha, kuidas ma hakkama saan ja kogeda oma lapse nägemise rõõmu. Aga eks sellepärast nimetataksegi rasedust lapseootuseks - ma tõepoolest ootan teda.
Rasedusega seoses olen hakanud senisest enam tähelepanu pöörama nii sellele, mis toimub minu sees kui ka sellele, kuidas kõik, mis toimub minu ümber mõjutab seda, mis minu sees. Lugesin raamatut "Mina olen ookean", kus keskkonnateadlane räägib omaenda rasedusest ja selle ajal mõlgutatud mõtetest maailma saastatuse kohta. Nii näiteks kõlab üsna võikana tõdemus, et kui meile on seni õpetatud, et toitumisahela tipus on inimene, siis tegelikult see nii ju ei ole - toitumisahela tipus on pisike rinnapiima tarbiv beebi. Ja mida kauem lapsuke rinnapiima sööb, seda rohkem temasse ema elu jooksul kogunenud mürke jõuab. Samas on rinnapiim looduslikult kõige parem immuunsüsteemi looja ja lapse kaitsja, lisaks emotsionaalsele sidemele, mis ema ja lapse vahel tekib. Ja kuigi ma tean, et oleksin pidanud juba 10 aastat tagasi väga tõsiselt oma toitumis- ja tarbimisharjumused üle vaatama, et täna võimalikult vähe oma last kahjustada, püüan seda teha nüüd - vahetan välja kosmeetika ja kodukeemia, mis mind päevast päeva tasapisi mürgitavad, toidu valmistamiseks püüan hankida võimalikult töötlemata ja pritsimata saaduseid, eriti hea, kui need oleksid oma käte ja hingega kasvatatud. Püüan palju mõelda ilusaid ja häid mõtteid ning kogeda ilusaid ja häid emotsioone.
Projekt "automüük" on lõppenud ja seda üpris ootuspärasel viisil - ma ei müünud teda maha. Ehkki kuu aega oli kuulutus üleval ja koguaeg vähemalt üks huviline, päädis kogu asi ikkagi sellega, et mulle hakkas üha enam tunduma, et mul võib seda rohelist konna ikkagi vaja minna, ka siis kui tööl ei käi. Nii näiteks tundub mõistlik, et mul on olemas võimalus sõita kodu ümbrusest veidi kaugemale jalutama või minna turule toidukraami ostma. Või arsti juurde. Või maale vanaema juurde:) Nüüd olen teda kõpitseda ka lasknud, enam ta ei kolise, ei hakka suvalisel ajal kojamehi välgutama ja kuuma ilmaga läheb käima ka (ma loodan).
Jaanipäev oli sel aastal mõnusalt tore. Sai päikest ja sauna, nalja ja magusat und. Nüüd on jäänud veel kaks nädalat töörežiimi, millest viimane on vabas graafikus ning siis võib suur suvi ja elumuutus alata! 10:21 0 comments
