Täna on seitsmevennapäev ja Hašš ütles, et see tähendab, et järgmised seitse nädalat on samasugune ilm nagu täna. Ehk siis mittemidagiütlev ja kehv suusailm. Vähemalt kontoriaknast vaadatuna tundub ta selline. Ma muidugi flirdin juba pikemat aega selle mõttega, et oma läpakas välja lülida, kodinad kokku korjata ja puhkusele minna. Kohver juba pakitud ja küüned juba lakitud...
See, et ma puhkusele lähen, tähendab ühtlasi, et ma vähemalt nädal aega siia ei kirjuta. Mis on kahtlemata kohutav tragöödia sellele ühele inimesele, kes mind loeb (Hašš). Antagu see mulle andeks.
Ma ise olen natuke poolik. Nagu siis, kui ma Pärnusse kolisin, ega teadnud veel kus ma elama hakkan või mis töö mind ees ootab. Kui järele mõelda, siis oli see täpselt aasta tagasi. Nüüd olen enamvähem samas seisus, aga valikud on natuke teised. Ja järjekordselt olen ma nii äraootaval seisukohal kui veel võimalik olla. Mingi realistlikumalt mõtlev osa minust on natuke isegi närvis, sest ma ei tea, mis saab. Aga see idealistlik osa, mis minus õnneks domineerib, on ilgelt rahul. Ma kuuletun talle rõõmsalt..:)
Hea sõber, kohtume kui me kohtume. Seni armastame kaugelt. 15:00 0 comments
Ma mõtlen, et kui mul on kõik olemas, mida ma hetkel tahta oskan, kas mul on siis olemas ka õnn? Või oleks ma õnnelik hoopis siis, kui mul oleks olemas kõik, mida ma isegi tahta ei oska? Kuidas see ütlus oligi, et õnn ei ole hetkeseis, vaid state of mind?
Liiga palju küsimusi vist nii hilise tunni kohta. Ent asjad, mis inspireerivad, tekitavadki küsimusi. Ja küsimused viivad ju vastusteni, eksole. Ma julgen küll väita, et mul on kõik olemas, ehkki ilmselgelt mul kõike ei ole. Pigem kardan, et kui mul tõesti kõik olemas oleks, siis esimesena kaoks õnn. Äkki peitubki õnn ootuses ja lootuses? Kavaluses ja kannatlikkuses? Armastuses ja andestamises? Kui nii, siis miks inimesed õnne otsivad - see on neil ju olemas alates nende esimesest hingetõmbest..?
Kui sa peaksid valima ühe sõna, mille oma ihule tätoveeriksid, siis mis sõna see oleks? Õnn? Isegi, kui sa ei tea, mis see on või kuidas seda ära tunda? Või vabadus, millega kaasnev suutmatus valida sind vangistab? Kas kirjutaksid oma ihule kellegi nime või vastupidi - kriibiksid oma nime kellegi teise omale, torge torke haaval? Kas ei tee me seda niigi iga päev?
Mis on sinu sõna? Minul on enda oma olemas. Nüüd on jäänud vaid keel ja font valida. 23:52 0 comments
Ühe vestluse käigus hakkasin mõtlema nendele panustele, mida oma elu jooksul teinud olen. Ja nendele trahvidele, mida eksimuste eest maksnud. Kas minu investeeringud lähedastesse ja Elu antud kogemustesse on piisavalt suured, et need mind ka raskematel aegadel ära toidaksid? Kas minu ressurss on minu tänapäev või on seda ka minu olnu? Kas tuleviku rajal ronides olen ma trossidega köidetud või tuleks veel karabine kontrollida?
Kui nüüd filosoofiast tagasi reaalsusesse tulla, siis lakkisin küüned roosaks ja panin lauale lahkumisavalduse. Kuidas need sõnad olidki:„Shame on you if you fool me once, shame on me, if you fool me twice“? Täna olen õnneks piisavalt naiivne ja noor, et nõuda endale parimat. Ja elu õpetab seda sama nõudma ka iseendalt.
Õppetöö alga! 13:08 0 comments
Kas teen endale karuteene, kui valin otsekohese ja eneseteadliku seisukoha? Või peaks rakendama oma alalhoiuinstinkti, panustama oma elukogenematusele ja tasa-targu toimetama? Või siiski hoida pea püsti, selg sirgu ja loota, et tulevik ja mina mängime ühes tiimis?
Täna on Tallinn. Keelt alla viiv sushi ja punane vein merekaldal heas ja toredas seltskonnas maandab rahulolematust ja annab lootust, et maailm on ilusaid inimesi paksult täis. Tuleb teised eest ära lükata, et neid lihtsalt näha. 10:59 0 comments
