Millal saab õnn otsa?
Ma mõtlen, et kui mul on kõik olemas, mida ma hetkel tahta oskan, kas mul on siis olemas ka õnn? Või oleks ma õnnelik hoopis siis, kui mul oleks olemas kõik, mida ma isegi tahta ei oska? Kuidas see ütlus oligi, et õnn ei ole hetkeseis, vaid state of mind?
Liiga palju küsimusi vist nii hilise tunni kohta. Ent asjad, mis inspireerivad, tekitavadki küsimusi. Ja küsimused viivad ju vastusteni, eksole. Ma julgen küll väita, et mul on kõik olemas, ehkki ilmselgelt mul kõike ei ole. Pigem kardan, et kui mul tõesti kõik olemas oleks, siis esimesena kaoks õnn. Äkki peitubki õnn ootuses ja lootuses? Kavaluses ja kannatlikkuses? Armastuses ja andestamises? Kui nii, siis miks inimesed õnne otsivad - see on neil ju olemas alates nende esimesest hingetõmbest..?
Kui sa peaksid valima ühe sõna, mille oma ihule tätoveeriksid, siis mis sõna see oleks? Õnn? Isegi, kui sa ei tea, mis see on või kuidas seda ära tunda? Või vabadus, millega kaasnev suutmatus valida sind vangistab? Kas kirjutaksid oma ihule kellegi nime või vastupidi - kriibiksid oma nime kellegi teise omale, torge torke haaval? Kas ei tee me seda niigi iga päev?
Mis on sinu sõna? Minul on enda oma olemas. Nüüd on jäänud vaid keel ja font valida. 23:52 0 comments
