Täna on seitsmevennapäev ja Hašš ütles, et see tähendab, et järgmised seitse nädalat on samasugune ilm nagu täna. Ehk siis mittemidagiütlev ja kehv suusailm. Vähemalt kontoriaknast vaadatuna tundub ta selline. Ma muidugi flirdin juba pikemat aega selle mõttega, et oma läpakas välja lülida, kodinad kokku korjata ja puhkusele minna. Kohver juba pakitud ja küüned juba lakitud...
See, et ma puhkusele lähen, tähendab ühtlasi, et ma vähemalt nädal aega siia ei kirjuta. Mis on kahtlemata kohutav tragöödia sellele ühele inimesele, kes mind loeb (Hašš). Antagu see mulle andeks.
Ma ise olen natuke poolik. Nagu siis, kui ma Pärnusse kolisin, ega teadnud veel kus ma elama hakkan või mis töö mind ees ootab. Kui järele mõelda, siis oli see täpselt aasta tagasi. Nüüd olen enamvähem samas seisus, aga valikud on natuke teised. Ja järjekordselt olen ma nii äraootaval seisukohal kui veel võimalik olla. Mingi realistlikumalt mõtlev osa minust on natuke isegi närvis, sest ma ei tea, mis saab. Aga see idealistlik osa, mis minus õnneks domineerib, on ilgelt rahul. Ma kuuletun talle rõõmsalt..:)
Hea sõber, kohtume kui me kohtume. Seni armastame kaugelt. 15:00 0 comments
