Ma ei tea. Ma ei saa viimasel ajal inimestega läbi. Kohe üldse mitte. See tähendab, õigete inimestega saan hästi läbi. Aga nende mitte-päris-minu-inimestega, kellega varemalt suhtlesin ilma probleemideta, nende ja minu vahel on nüüd sein ees, millest ma läbi ei näe. Ma tean, et pean olema tolerantsem, neelama alla oma sapised kommentaarid enne kui need keeleotsa jõuavad, olema delikaatsem, aga mida pole, seda pole ja mulle ei ole kohati taktitunnet lihtsalt kaasa pakitud siia maailma. Võtan süü enda peale ja püüan toime tulla.
Kas teen endale karuteene, kui valin otsekohese ja eneseteadliku seisukoha? Või peaks rakendama oma alalhoiuinstinkti, panustama oma elukogenematusele ja tasa-targu toimetama? Või siiski hoida pea püsti, selg sirgu ja loota, et tulevik ja mina mängime ühes tiimis?
Täna on Tallinn. Keelt alla viiv sushi ja punane vein merekaldal heas ja toredas seltskonnas maandab rahulolematust ja annab lootust, et maailm on ilusaid inimesi paksult täis. Tuleb teised eest ära lükata, et neid lihtsalt näha. 10:59 0 comments
