Kas ma olen juba maininud, et Pärnu on üks ilgelt lahe linn? Eriti nüüd, kui suvi uksele koputab ja talve toast välja laseb. Üleeile, kui kolleegiga päikeselaigul lõunat tähistasime, oli kohati isegi tunne nagu elaksin ma Euroopas. Uskumatu, eksole! Inimesed, kes mööda kõndisid, viskasid mõned tujutõstvad repliigid õhku, soovisid head isu ja istusid oma ratta selga, et uhkelt ratsut vändates oma teed minna. Meeleolu oli hea ja ilus. Elu oli hetkeks ilus. Ilus.
Kui suvi saab läbi, siis olen uuel kohal töötanud juba terve aasta. Alles nüüd olen kohanud endas momente, kus tunnen, et Pärnu on mu kodu. Näiteks see kord, kui tulin Tartust vanemate juurest ega suutnud ära oodata, millal OMA koju jõuan. Või see kord, kui jalutasin töölt koju, näol õnnis naeratus, sest olin rahul oma varem tehtud valikutega. Kui ma poleks siia tööle tulnud, siis poleks ma kohanud ju neid inimesi! Neid akadeemilisi veidrikke, väikekodanlikke susserdajaid ja elult peksasaanud eluarmastajaid. Ja mitte töö, vaid inimesed õpetavad mind. Iga päev töötame läbi ühe peatüki ja mõne aja pärast tuleb eksam. Ja nii ma õpin, päevast päeva ja ööst öösse. Ilgelt lahe.
Veel lahedam on see, et ilmad on ilusad ja see lükkab juba hommikul kell 7 uneteki kerelt. Väike seks ja hommikumahl ning päev võib alata. Mõnus! 11:01 0 comments
Aga sa ju tead, et vihma käes on mõnikord väga romantiline olla. Ja nii torman ma "romantiliselt" teiste inimeste maailmasid parandama ja võin sel kombel mitte nii väga romantiliselt läbi vettida. Aga siis on õnneks alati olemas toad, mis on kuivad ja teed, mis on kuumad ja hinge parandavad. Siis on alati hea. 11:09 0 comments
Kogu see nädal on olnud teistest hoopis teistsugune. Et mitte liiga palju rääkida, siis see nädal on olnud maailma avastamise aeg. Nii selle maailma siin, kui ka selle teise maailma seal, mida ma ei tunneta. Tegutsemine on teisejärgulisem, olulisem on teadmine.
Nii ongi. Ma ei saa ega oska rohkem rääkida. 10:25 0 comments
Täna oli taaskord 11. klassi õpilaste äriplaanide kaitsmine. Olin juhtumisi komisjonis (oma tohutute ärikogemustega). Mind kummastab see, kui rumalad inimesed vaid aasta enne keskkooli lõpetamist on. Neisse oleks justkui sisse kodeeritud harjumus teha asju hoolimatusega, ilma süvenemata. Tervest massist jäid silma vaid üks või kaks, kelle elu saab olema selle võrra lihtsam, et nad on arukad ja võimekad. Kui kahju. Ehk olin ma ise ka keskkoolis sama loll, jumal seda teab. Aga vähemalt tean ma nüüd, et ülikool teeb inimesega imet. Mitte see paber ei ole oluline, vaid kogemus - oskus kirjutada, suhelda, küsimusi esitada, ennast kaitsta ja ennast õiglase hinnaga müüa. Selles olen vankumatult veendunud.
Aga ma ei tahtnud moraali lugeda. Süda jäi lihtsalt valutama.
Eelmisel nädalavahetusel pidasin oma sünnipäeva. Paast tuli täiesti õigel ajal, sest tundsin end nii sotsiaalselt kui ka alkohoolselt ära hooratuna (vabandan väljendi eest). Sel nädalavahetusel lubas Pärnus rannailma. Andke emad mulle andeks, et ma neile lilli ei vii, aga loodan hoopis raamatuga rannas mõne tuti taha pugeda ja varbad päikeseliseks teha.
Sellega meenus üks laenatud salm:
Need hetked täis õnne,
kui veri varbaotsteni keeb.
Sa ei osanud oodata,
et saatus niimoodi teeb.
(Elnura) 15:07 0 comments
