Mul on jälle sotsiaalne paast. Viimane oli veebruaris. Kord kvartalis paastuda ei ole üldse halb. Aga pikemalt kui nädal ei ole soovitatav seda harrastada. Mina paastun selliselt, et teen neid kõige olulisemaid asju - uinumist, ärkamist ja söömist - üksi. Substituutinimesi loomulikult on, aga ma väga ei otsigi neilt lohutust. Hea, et on aega iseenda jaoks. Ent kogu selles headuses loen ma ikkagi päevi, ootan kõnet või essemmessigi.. ootan uut päeva, et lõpp jõuaks lähemale. You is heaven.
Täna oli taaskord 11. klassi õpilaste äriplaanide kaitsmine. Olin juhtumisi komisjonis (oma tohutute ärikogemustega). Mind kummastab see, kui rumalad inimesed vaid aasta enne keskkooli lõpetamist on. Neisse oleks justkui sisse kodeeritud harjumus teha asju hoolimatusega, ilma süvenemata. Tervest massist jäid silma vaid üks või kaks, kelle elu saab olema selle võrra lihtsam, et nad on arukad ja võimekad. Kui kahju. Ehk olin ma ise ka keskkoolis sama loll, jumal seda teab. Aga vähemalt tean ma nüüd, et ülikool teeb inimesega imet. Mitte see paber ei ole oluline, vaid kogemus - oskus kirjutada, suhelda, küsimusi esitada, ennast kaitsta ja ennast õiglase hinnaga müüa. Selles olen vankumatult veendunud.
Aga ma ei tahtnud moraali lugeda. Süda jäi lihtsalt valutama.
Eelmisel nädalavahetusel pidasin oma sünnipäeva. Paast tuli täiesti õigel ajal, sest tundsin end nii sotsiaalselt kui ka alkohoolselt ära hooratuna (vabandan väljendi eest). Sel nädalavahetusel lubas Pärnus rannailma. Andke emad mulle andeks, et ma neile lilli ei vii, aga loodan hoopis raamatuga rannas mõne tuti taha pugeda ja varbad päikeseliseks teha.
Sellega meenus üks laenatud salm:
Need hetked täis õnne,
kui veri varbaotsteni keeb.
Sa ei osanud oodata,
et saatus niimoodi teeb.
(Elnura) 15:07 0 comments
