Kas ma olen juba maininud, et Pärnu on üks ilgelt lahe linn? Eriti nüüd, kui suvi uksele koputab ja talve toast välja laseb. Üleeile, kui kolleegiga päikeselaigul lõunat tähistasime, oli kohati isegi tunne nagu elaksin ma Euroopas. Uskumatu, eksole! Inimesed, kes mööda kõndisid, viskasid mõned tujutõstvad repliigid õhku, soovisid head isu ja istusid oma ratta selga, et uhkelt ratsut vändates oma teed minna. Meeleolu oli hea ja ilus. Elu oli hetkeks ilus. Ilus.
Kui suvi saab läbi, siis olen uuel kohal töötanud juba terve aasta. Alles nüüd olen kohanud endas momente, kus tunnen, et Pärnu on mu kodu. Näiteks see kord, kui tulin Tartust vanemate juurest ega suutnud ära oodata, millal OMA koju jõuan. Või see kord, kui jalutasin töölt koju, näol õnnis naeratus, sest olin rahul oma varem tehtud valikutega. Kui ma poleks siia tööle tulnud, siis poleks ma kohanud ju neid inimesi! Neid akadeemilisi veidrikke, väikekodanlikke susserdajaid ja elult peksasaanud eluarmastajaid. Ja mitte töö, vaid inimesed õpetavad mind. Iga päev töötame läbi ühe peatüki ja mõne aja pärast tuleb eksam. Ja nii ma õpin, päevast päeva ja ööst öösse. Ilgelt lahe.
Veel lahedam on see, et ilmad on ilusad ja see lükkab juba hommikul kell 7 uneteki kerelt. Väike seks ja hommikumahl ning päev võib alata. Mõnus! 11:01 0 comments
