Oehh..
süda ei mahuta kogu seda rõõmu minu sees... Eile oli minu ülejäänud elu esimene päev ja ma ei raatsi magama minna...Aitäh, armsam.
Süda aga valutab kodumaa väärikuse pärast. 02:26 0 comments
Aga muidu on kõik kevadine ja kena. Kui ma sulle tänaval vastu tulen, siis võid näha minu pea kohal rippuvat kirvest, mis iga nädalaga allapoole vajub. Aga see on isegi õnn, kui sa mind tänaval näed, sest enamuse ajast veedan raamatukogus. Õnneks ei ole raamatukogu enda fantastilisust minu jaoks minetanud. Ikka need kiiksuga tudengid, koledad ja ilusad, rõve sööklatoit ja see ventilatsioon, mis lärmab 27/4 nagu vaese mehe merekohin.
Aga eelmise nädala tippsündmus oli kahtlemata HND plaadipresekas. See on nii sürr tunne, kui õnnepisarad silmad märjaks teevad. Võibolla oli see ärajoodud Jim Beam, mis maailma ilusaks tegi, aga kogu üritusest on ainult head mälestused. Ja ma armastan neid patuseid öiseid burgereid, mida ma ometi nii harva endale luban. See need eriliseks teebki:)
Ma olen ülikoolis kokku neli aastat käinud ja viimase aasta viimase semestri lõpus alles tunnen, et mul on midagi siin [koputab vastu pead]. Et ma suudan igas vestluses osaleda ja neid vastavalt oma teadmistele suunata. See on hea tunne. Nii on palju parem suureks saada, kui mitte midagi teades. Ma ainult loodan, et kui ma juba suur olen ja enam koolis ei käi, et siis see va teadmisjanu ära ei kustuks... 14:37 0 comments
Kui jumal maailma lõi ja sealjuures inimese ja naise, siis ju ei olnud kellasid, mille järgi alateadvust (mis tegelikult ei olegi alateadvus) konfida? Kuidas ma siin oma tahte peale õigel ajal üles ärkan?
Kes teab vastust? 18:30 0 comments
Nüüd ma tean, mis tunne on saja-aastastel või sajakilostel, kui nad trepist üles peavad minema. Pärast pingutust toetad vastu seina või kui veab, siis lähima tooli peale ja puhkad. Ja siis puhkad veel natuke. Ja siis natuke veel, kuni süda enam ei puperda ja rohelisi täppe silmade ees on oluliselt vähemaks jäänud.
Hommikul kupatati mind verd andma ja nüüd ma olen, pool liitrit verd vähem sees ja õõnes on olla. Ise tahtsin veel õhtul sportima minna. Kus sa sellega! Tunne on küll hea, kuna arvatavasti olen järjekordselt kellegi jaoks kauge ja tundmatu elupäästja, kuid parema meelega oleksin seda kodus, teki all.
Ahjaa, õhtul peab minema Chalice'i ja Rein Paku uut kohta vaatama minema.
Ja kas ma juba ütlesin, et homme on HND plaadi ja BIB'i EP esitlus? 17:41 0 comments
Oma bakatööga olen poole peal. Kontseptsioon on sama, aga vahepeal on juhendaja mu mõtteharusid ohtralt kärpinud ning suunanud mind mööda ühte ja selget selgroogu üles ronima. Ta on mul väga tore, mulle tundub. Palju pole enam jäänud. Vaid veel mõned nädalad, veel mõned paanikahood ja inspiratsiooniallikad, mis mind lõpuni välja veavad.
21 aprill Rock Cafesse, kus HND ja Brides plaadivarbaid kastavad.
Ja sünnipäevaks kingin endale mõisa ja kallima... 11:54 0 comments
See oli kolmas kord, kui ma sellele näitusele läksin, kuid esimene kord, kui ma seda ka nägin. Justnimelt, eelnevatel nädalavahetustel olid järjekorrad uksest välja ja kolm korda ümber maja. Seekord, eelviimasel lahtiolekupäeval, olid jäänud vaid viimased hapupiimased, kes tuhandete silmade poolt ära kaetud objekte piidlesid. Veidi häiris, et näituse viimase osa - suguhaiguste - sissepääsu juures oli silt: "Vastutustundetu seksuaalkäitumise tagajärjed". Tänapäevaselt kuidagi kohatu, sest inimeste teadmus ja ka meditsiin on niivõrd arenenud, et säärased moondunud suguelundid ja sissevajunud näod vaevalt et meile tänaval vastu kõnnivad, kellad kaelas...
Ja no muidugi see kuri piletimüüja, keda lapsed kardavad ja mina ka. Noh, see nõukaaegne mentaliteet, et küsida midagi ei tohi, rääkida ei tohi, midagi puutuda ei tohi ja ... üldse oleks parem, kui te siit kohe ära läheks.
Hehe, lisaks tundub, et kõhuõõnsuste näitus on hea ravim pohmelli vastu.
Imesinist esmaspäeva! 10:14 2 comments
Et võtaks kätte ja läheks suvel hoopis Rakverre tsillima nagu möödunud aastal Saaremaal sai käidud?
Mul on jalas märjad pläffid (loe: jalanõud), sest selgest taevast hakkas rahet sadama. Ma olen väga püüdlikult kandnud oma suviseid rihmikuid, lootuses, et targem annab järele ja suvi annab näole. Nüüd siis tean, et pean ikka ise targem olema ja juba asumisele saadetud saapad tuleb repatrieerida.
Wikmani poiste DVD-lt puhusin taaskord tolmu ja üritan taasavastada Jaan Krossi geniaalsust. Kaks ööd olen koos nendega uinunud. Tubli on! 16:47 0 comments
