Nüüd ma tean, mis tunne on saja-aastastel või sajakilostel, kui nad trepist üles peavad minema. Pärast pingutust toetad vastu seina või kui veab, siis lähima tooli peale ja puhkad. Ja siis puhkad veel natuke. Ja siis natuke veel, kuni süda enam ei puperda ja rohelisi täppe silmade ees on oluliselt vähemaks jäänud.
Hommikul kupatati mind verd andma ja nüüd ma olen, pool liitrit verd vähem sees ja õõnes on olla. Ise tahtsin veel õhtul sportima minna. Kus sa sellega! Tunne on küll hea, kuna arvatavasti olen järjekordselt kellegi jaoks kauge ja tundmatu elupäästja, kuid parema meelega oleksin seda kodus, teki all.
Ahjaa, õhtul peab minema Chalice'i ja Rein Paku uut kohta vaatama minema.
Ja kas ma juba ütlesin, et homme on HND plaadi ja BIB'i EP esitlus? 17:41 0 comments
