Ainult mina olen võimeline endale Amazonist raamatuid tellima nii, et nende kättesaamine mulle endalegi üllatusena tuleb. Ja seda on juba kaks korda juhtunud:)
Aga muidu on kõik kevadine ja kena. Kui ma sulle tänaval vastu tulen, siis võid näha minu pea kohal rippuvat kirvest, mis iga nädalaga allapoole vajub. Aga see on isegi õnn, kui sa mind tänaval näed, sest enamuse ajast veedan raamatukogus. Õnneks ei ole raamatukogu enda fantastilisust minu jaoks minetanud. Ikka need kiiksuga tudengid, koledad ja ilusad, rõve sööklatoit ja see ventilatsioon, mis lärmab 27/4 nagu vaese mehe merekohin.
Aga eelmise nädala tippsündmus oli kahtlemata HND plaadipresekas. See on nii sürr tunne, kui õnnepisarad silmad märjaks teevad. Võibolla oli see ärajoodud Jim Beam, mis maailma ilusaks tegi, aga kogu üritusest on ainult head mälestused. Ja ma armastan neid patuseid öiseid burgereid, mida ma ometi nii harva endale luban. See need eriliseks teebki:)
Ma olen ülikoolis kokku neli aastat käinud ja viimase aasta viimase semestri lõpus alles tunnen, et mul on midagi siin [koputab vastu pead]. Et ma suudan igas vestluses osaleda ja neid vastavalt oma teadmistele suunata. See on hea tunne. Nii on palju parem suureks saada, kui mitte midagi teades. Ma ainult loodan, et kui ma juba suur olen ja enam koolis ei käi, et siis see va teadmisjanu ära ei kustuks... 14:37 0 comments
