Sa ju armastad oma tööd! 17:08 0 comments
Kas sa mäletad, millised olid sinu laupäevad 5 aastat tagasi? Aga 10?
Vaevalt. Aga ma olen üsna kindel, et tol ajal ei pannud sa hommikul esimese asjana arvutit käima ega tsekanud meili, endal hambahari suus. Ka ei roninud sa lõunauinakuks voodisse koos arvutiga ja enne magamaminemist lugesid sa raamatuid, mitte viimased uudiseid Postimees Online'ist:)
Homme, 24. märtsil, on ülemaailmne Shutdown Day. Seda on raske tõlkida, aga ehk pole vajagi. Eesmärk on tuletada inimestele meelde just seda, kuidas varem saadi kenasti hakkama ilma arvuti ja internetita. Mitte, et see halb oleks, vähemalt minu jaoks mitte, aga mõni päev nädalas võiks ju tõesti selle välja lülitada. Samamoodi nagu igal päeval nädalas ei käi sa ostlemas, ei vaata telekat ega sõida autoga. Või kuidas sul on?
Tee sporti, loe raamatuid või vaata oma sahtlid üle, mis eelmisest sajandist koristamata on. Saa selle sõbraga kokku, kes elab sul kõrval tänavas, aga keda viimati nägid kooli lõpuaktusel. Helista oma emale, või veel hullem - vanaemale! Mine välja, võta kotiga värsket õhku kaasa ja tunne, et oled elus. Pealegi, nagu ütles kellegi isa: "Vaata, milline resolutsioon õues on!".
Elu on täis üllatusi.
Lisainfo ja countdown siit: http://www.shutdownday.org/ 11:54 0 comments
Täna oli Rüütli tänaval imeline segu Londoni ja Haagi tänavate lõhnast. Hetkeks tekkis selline "välismaa" tunne. See pidev sagimine, trügimine... Iga nurga peal on kellelgi väike söögikoht. Pood poe otsa. Kui ennast natukene sirutada ja üle inimeste peade vaadata, siis otsa ei näegi.. Okeiokei, meil siin on vähem inimesi ja poode ja melu, aga tunne oli Just See.
See sadomasoigatsus on veider. Ma justkui tahan sinna tagasi, kust ma tol korral siia tahtsin. See on umbes nii, et Eesti on minu elu armastus, London ja Haag aga väga seksikad armukesed:) 17:02 0 comments
Siiani olen mina olnud see, kes imestab, kui inimesed panevad ennast luku taha ja siis hauvad maailmalõpumõtteid oma pimedas toas. Praegu tahaks ise ka midagi sellist, aga mitte üksi. Siis ma lähen veel lollimaks. Ma tahaks, et tema oleks ka seal ja loeks mu mõtteid ja saaks nendest aru. Loll minust seda tahta, eksole?
Ma vihkan selliseid tühje emotsioone, mis ei anna mingit tulemust. Kui, siis ainult negatiivseid. Kassitamine on üks selliseid. Mõttetu. Aga ära ajada ka ei oska.
Lihtsalt, kõik on halvasti. 14:23 0 comments
Ja pealegi, selle ukse võti on mu laual, kontoris, seeeeeeeeees.
Suures plaanis ju vahet ei ole, kus ma tööd teen, eksole. Aga see lugu paneb mind mõtlema sellest, miks ma pööran nii vähe tähelepanu detailidele. Võtmed on ju täiesti väikesed tühised ripatsid, seni kuni sul neid vaja ei ole? Kui aus olla, siis on mu laual neli võtit, aga ma pole pidanud vajalikuks neid endale kotti pista.
Ma kogu aeg mõtlen, et peaks püüdma rohkem keskenduda just nendele pisiasjadele. See välistaks edaspidi ka olukorra, kus ma nii väga tahan kellelegi mingit head nalja rääkida, aga kui ma jõuan püandini, siis ma avastan, et mul on detailid täiesti meelest läinud ja ilma nendeta ei ole ju ka nalja! Just numbrid on need, mis mulle meelde ei taha jääda. Ei tea, kas peaks hakkama neid üles kirjutama? Selle koha pealt olen ma udu, tõepoolest.
Mõni inimene ei suuda absoluutselt nimesid meelde jätta. Mina suudan, aga seda ainult tingimusel, et inimene on a) mulle mingil põhjusel oluline või b) ta lihtsalt meeldib mulle. Minu isa on näiteks täiesti võimetu meelde jätma värve. Ma usun, et ta ei teaks, mis värvi ta enda juuksedki on, kui ühtegi peeglit läheduses ei ole. Samas ei tea ta isegi seda, kui vana ta on ja soovitab mul ema käest üle küsida:) Aga see on just see mõnus pohhuism, mis mulle temas niiväga meeldib, sest igasugused füüsikalised valemid ja loogikad on tal selged nagu seebivesi.
Ahjaa, mu vanemad ostavad uue maja. Täitsa hullud. Ja veel nii kalli! Aga see-eest unistuste asukohas. Sest kinnisvara valimisel on ju kolm kõige olulisemat tingimust: asukoht, asukoht ja asukoht. Hehe... naljakas. Igatahes, kui nad nüüd meie roosa häärberi maha müüvad, siis ei ole mul ju enam kodu, sest ega sinna uude mulle tuba ei eraldata. Siis ma hakkan oma vanematel külas käima nagu teised täiskasvanud ja iseseisvad inimesed!!:)
See on jälle see koht, kus elu otsustab ise, kuidas edasi liikuda. Lahä! 08:35 0 comments
Sel aastal on terve raamaturiiul mul koormaks seljas ja minu igatsus suureks saada on sama suur nagu Aleksander Suumanil tema luuletuses, kus ta isegi ei uskunud enam igatsuse täitumist:)
Tegelikult ei ole viga midagi. Mul on hea meel nende lähedaste üle, kellest on saamas minu perekond. Mulle meeldib ärgata üles hommikumuside peale. Mulle meeldib, et nädalavahetused on nii tihti ja meeldib, et kõik on okei.
Kas on see patt, kui siivutuna triivin
Taas oma nime su ihu peale kriibin...
21. aprill @ Rock Cafe 14:45 0 comments
