Siin ma nüüd olen, istun Ülikooli kohvikus selle asemel kontoris tööd teha. Miks ma kontoris ei ole? Sest ma juhtusin tööle tulema kõige esimesena ning uks, mis kahe aasta jooksul pole minu nähes lukus olnud, oli lukus. Pealegi ei mäletanud ma tsooni turvakoodi, mis tähendab, et kõige parema tahtmise juures oleks turvafirma võinud mulle ukse lahti teha:)
Ja pealegi, selle ukse võti on mu laual, kontoris, seeeeeeeeees.
Suures plaanis ju vahet ei ole, kus ma tööd teen, eksole. Aga see lugu paneb mind mõtlema sellest, miks ma pööran nii vähe tähelepanu detailidele. Võtmed on ju täiesti väikesed tühised ripatsid, seni kuni sul neid vaja ei ole? Kui aus olla, siis on mu laual neli võtit, aga ma pole pidanud vajalikuks neid endale kotti pista.
Ma kogu aeg mõtlen, et peaks püüdma rohkem keskenduda just nendele pisiasjadele. See välistaks edaspidi ka olukorra, kus ma nii väga tahan kellelegi mingit head nalja rääkida, aga kui ma jõuan püandini, siis ma avastan, et mul on detailid täiesti meelest läinud ja ilma nendeta ei ole ju ka nalja! Just numbrid on need, mis mulle meelde ei taha jääda. Ei tea, kas peaks hakkama neid üles kirjutama? Selle koha pealt olen ma udu, tõepoolest.
Mõni inimene ei suuda absoluutselt nimesid meelde jätta. Mina suudan, aga seda ainult tingimusel, et inimene on a) mulle mingil põhjusel oluline või b) ta lihtsalt meeldib mulle. Minu isa on näiteks täiesti võimetu meelde jätma värve. Ma usun, et ta ei teaks, mis värvi ta enda juuksedki on, kui ühtegi peeglit läheduses ei ole. Samas ei tea ta isegi seda, kui vana ta on ja soovitab mul ema käest üle küsida:) Aga see on just see mõnus pohhuism, mis mulle temas niiväga meeldib, sest igasugused füüsikalised valemid ja loogikad on tal selged nagu seebivesi.
Ahjaa, mu vanemad ostavad uue maja. Täitsa hullud. Ja veel nii kalli! Aga see-eest unistuste asukohas. Sest kinnisvara valimisel on ju kolm kõige olulisemat tingimust: asukoht, asukoht ja asukoht. Hehe... naljakas. Igatahes, kui nad nüüd meie roosa häärberi maha müüvad, siis ei ole mul ju enam kodu, sest ega sinna uude mulle tuba ei eraldata. Siis ma hakkan oma vanematel külas käima nagu teised täiskasvanud ja iseseisvad inimesed!!:)
See on jälle see koht, kus elu otsustab ise, kuidas edasi liikuda. Lahä! 08:35 0 comments
