Mõtle, väljas on imeilus kevad. Mina aga kassitan. Ma ei ole teab, mis ajast selliselt kassitanud. Ma loodan, et see nakkav ei ole.
Siiani olen mina olnud see, kes imestab, kui inimesed panevad ennast luku taha ja siis hauvad maailmalõpumõtteid oma pimedas toas. Praegu tahaks ise ka midagi sellist, aga mitte üksi. Siis ma lähen veel lollimaks. Ma tahaks, et tema oleks ka seal ja loeks mu mõtteid ja saaks nendest aru. Loll minust seda tahta, eksole?
Ma vihkan selliseid tühje emotsioone, mis ei anna mingit tulemust. Kui, siis ainult negatiivseid. Kassitamine on üks selliseid. Mõttetu. Aga ära ajada ka ei oska.
Lihtsalt, kõik on halvasti. 14:23 0 comments
