Ma natuke aega tagasi kirjutasin sellest, kui kahju on, et eestastel ei ole rahvuslikku uhkust. Välja arvatud siis, kui keegi saab esikoha, sõltumata sündmusest. Praegu mulle tundub, et see aeg hakkab ümber saama, kui kõik kodumaine oli jamps, kui eestikeelsed laulud tekitasid piinlikkust ja kui mujal oli rohi alati ja ainult rohelisem. Ja mulle tundub, et sarnaselt Lennart Merile, oskab ka Ilves luua enda ümber sellise aura, mis inimestele meeldib ja sümpaatiat tekitab. Mis siis, kui ta teeb grammatikavigu või näeb oma kikilipsuga natuke tobe välja. Ta on tark mees, õiges ajas ja kohas ja tal on eneseväärikust.
Ja mulle tundub, et osa tema eneseväärikusest jagatakse inimeste peale laiali. Need, kes teda austavad ja kuulavad, saavad justkui osakese tema eneseväärikusest ning see loobki selle imepeene ja õhkõrna rahvusliku tunnetuse, mida välismaalased ei taju. Seda tunnetust tähistasin ma oma kodus, oma sõpradega ning võttes lipuvärvides snapsi
Ma ei saa ka ütlemata jätta, kui hästi kõlas presidendikõnes see koht: Mittevalimine on seetõttu põlgus ja lugupidamatus mitte ainuüksi iseenda, oma sõprade ja pere vastu, vaid ka oma vanemate ja esiisade vastu. Valimata jätmine on ka isiklik kaotus: kes jätab hääle andmata, jääb neljaks aastaks hääletuks, õiguseta arvustada oma riigi käekäiku.
Mina aga istun oma bakatöö drafti drafti taga, unistan sellest, kuidas ma ülikooli lõpetan ja vaatan ülikooli võrgust eelmiste aastate lõpuaktuseid. Kas pole mõistlik tegevus, selle asemel, et lõputöö kiirelt valmis teha?:)
Aleksander Suuman ütles ühes oma luuletuses umbes nii: Keegi koputas. Ma ei avanud silmi ega ust. Mõned igatsused on nii suured, et ei saa loota nende täitumise tulekut.
Ma loodan, et minu igatsused nii suureks ei lähe. Igatsuse magusa shmeki annabki ju see teadmine, et ühel hetkel saab see otsa... 16:04 0 comments
See on nii kurb, kuidas inimesed on ennast sigarettide külge aheldanud. Käin umbes korra nädalas Tallinnas ja iga kord teen aega parajaks ühes ja samas kohas. Ja ma näen enda ümber inimesi, kes istuvad tundide kaupa külmaks läinud kohvitass ees ja üritavad ühe jutiga tervet pakki tühjaks suitsetada.
Ma tegelikult ei taha kritiseerida, aga tõesti on halb, kui pärast pooletunnist istumist mul kurk valutab ja nina on vingu täis. Iga inimene on kunsttükk ja mina pole keegi, et neid elama õpetada, aga sellise tendetsi juures tahaks tõepoolest näha, mis suvel saama hakkab...
Täna Tallinn ei meeldi. 10:39 5 comments
Mu töö ja mu kool ei taha mu südamesse korraga ära mahtuda. Ja ma hakkan üha enam mõtlema sellele, mis saab edasi. Ja vahepeal tundub, et mul ei olegi inimesi nii väga vaja ja et ma ei helista neile, sest nemad mulle ka ei helista. Et kumb on siis tähtsam? Või kumb on targem? Aga süda on sellepärast katki ega parane enne.
Mulle nii õudselt meeldivad mu Viljandi vanaisa ja vanaema. Üks neist on terve elu olnud kirurg ja teine psühhiaater ja nad on nii kuradi targad. Rispekt. Eriti fun on see, kuidas vanaema räägib sellest, kuidas tuleb jalga amputeerida ja millise pistega suuri veresooni kokku õmmeldakse. Kifta. 13:28 0 comments
Kas sa tead, milline on vesi siis, kui selle ümbert on õhupall nõelaga katki torgatud? Või, mis täpselt popkorniga juhtub, kui ta ahjus prõksub? Või seda, kui ilus ikkagi on vesi, mida klaasi valatakse?
Mina nüüd tean, sest sellel lehel on täiesti geniaalsed videoklipid, mis tõestavad veelkord, kui ilusad võivad olla täiesti igapäevased asjad, kui neid hästi lähedalt vaadata.
Minu enda elu viimased märksõnad on Rossi, kes oma nõelutud kõhuga on hädisem kui kunagi varem, külm, mida ma nii jubedalt kardan ja süda, mis on täpselt õiges kohas... 17:14 0 comments
Aga ma usun, et keskmisel inimesel on väga raske ilma ostuta sellisest kohast lahkuda. Ja see ongi müügiinimese suurim oskus ja anne - suhelda kliendiga kui võrdsega, kuid teades, et klient on siiski kunn.
Seega, liikuv hea teeninduse kroon on liikunud Sportlandilt edasi Ordile. Palju õnne!:) 09:37 0 comments
