Varakevadekassikas on. Aga see on selline etteulatuv kassikas, mis tuleb ette ära kassitada, et siis, kui asjaks läheb, poleks kassitamiseks enam mahti ja saaks toimetused kõik ära teha. Ma olen suht kindel, et mu mõttekäik ei ole liiga keeruline ja kõik intelligentsed inimesed saavad sellest kenasti aru:)
Mu töö ja mu kool ei taha mu südamesse korraga ära mahtuda. Ja ma hakkan üha enam mõtlema sellele, mis saab edasi. Ja vahepeal tundub, et mul ei olegi inimesi nii väga vaja ja et ma ei helista neile, sest nemad mulle ka ei helista. Et kumb on siis tähtsam? Või kumb on targem? Aga süda on sellepärast katki ega parane enne.
Mulle nii õudselt meeldivad mu Viljandi vanaisa ja vanaema. Üks neist on terve elu olnud kirurg ja teine psühhiaater ja nad on nii kuradi targad. Rispekt. Eriti fun on see, kuidas vanaema räägib sellest, kuidas tuleb jalga amputeerida ja millise pistega suuri veresooni kokku õmmeldakse. Kifta. 13:28 0 comments
