Ma natuke aega tagasi kirjutasin sellest, kui kahju on, et eestastel ei ole rahvuslikku uhkust. Välja arvatud siis, kui keegi saab esikoha, sõltumata sündmusest. Praegu mulle tundub, et see aeg hakkab ümber saama, kui kõik kodumaine oli jamps, kui eestikeelsed laulud tekitasid piinlikkust ja kui mujal oli rohi alati ja ainult rohelisem. Ja mulle tundub, et sarnaselt Lennart Merile, oskab ka Ilves luua enda ümber sellise aura, mis inimestele meeldib ja sümpaatiat tekitab. Mis siis, kui ta teeb grammatikavigu või näeb oma kikilipsuga natuke tobe välja. Ta on tark mees, õiges ajas ja kohas ja tal on eneseväärikust.
Ja mulle tundub, et osa tema eneseväärikusest jagatakse inimeste peale laiali. Need, kes teda austavad ja kuulavad, saavad justkui osakese tema eneseväärikusest ning see loobki selle imepeene ja õhkõrna rahvusliku tunnetuse, mida välismaalased ei taju. Seda tunnetust tähistasin ma oma kodus, oma sõpradega ning võttes lipuvärvides snapsi
Ma ei saa ka ütlemata jätta, kui hästi kõlas presidendikõnes see koht: Mittevalimine on seetõttu põlgus ja lugupidamatus mitte ainuüksi iseenda, oma sõprade ja pere vastu, vaid ka oma vanemate ja esiisade vastu. Valimata jätmine on ka isiklik kaotus: kes jätab hääle andmata, jääb neljaks aastaks hääletuks, õiguseta arvustada oma riigi käekäiku.
Mina aga istun oma bakatöö drafti drafti taga, unistan sellest, kuidas ma ülikooli lõpetan ja vaatan ülikooli võrgust eelmiste aastate lõpuaktuseid. Kas pole mõistlik tegevus, selle asemel, et lõputöö kiirelt valmis teha?:)
Aleksander Suuman ütles ühes oma luuletuses umbes nii: Keegi koputas. Ma ei avanud silmi ega ust. Mõned igatsused on nii suured, et ei saa loota nende täitumise tulekut.
Ma loodan, et minu igatsused nii suureks ei lähe. Igatsuse magusa shmeki annabki ju see teadmine, et ühel hetkel saab see otsa... 16:04 0 comments
