Ma olen viimase nädala jooksul ennast Eesti reklaamiagentuuride soolasesse merre uputanud ja ainult õhtuti pinnal hingamas käinud. Ühtlasi tähendab see seda, et mul on neist kõriauguni ja tahaks neile öelda, et hankige elu. Heas mõttes muidugi. See on umbes sama efekt, kui sa sööd liiga palju shokolaadi või pistaatsiapähkleid - lihtsalt enam ei taha.

Ma arvan, et mul on õigus, kui väidan, et on võimalik olla sõltuvuses nädalavahetustest. Teisisõnu kvaliteetajast, mil mitte millegiga tegelemine on sotsiaalselt õigustatud. Täna on kolmapäev ja ma lihtsalt ei suuda oma suurejoonelist Exceli tabelit enam vaadata.

Tegelikult ma ei kurda. See on ju isegi hea, et salaja kontori sinisel diivanil enne tukkusin, marketingiajakiri põlvedel, justkui ma seda loeks. Ja tänane hommik oli armas, kui ma jala üle Emajõe kontori poole astusin ja vaatasin, kuidas imearmas Tartu ärkab. Igatsen selliseid suvehommikuid, kui vara ärkamine on puhas heaolu.

Sattusin hommikul lugema Postimehe kommentaaridetoast kaaskodanike arvamusi kultuuripealinna selgumisest. Hämmastav. Võiks isegi öelda kummastav, kui paljud meie endi seast ei mõista kirjutada. Ma ei ole selliste foorumite väga sage külastaja ja seetõttu paneb mind ikka ja jälle üllatama seesama oskamatus oma armast emakeelt armastada. Ma isegi ei pea silmas mõnda üksikut grammatikaviga, mis võisid ka kogemata sisse jääda. Mul on siinsamaski punastamapanevaid eksimusi olnud. Aga et oleks huvi natukenegi teada, kuidas mõni võõrsõna välja näeb või kuhu mõni koma panna tuleks.
Kui aga teemast rääkida, siis ma natuke jah lootsin, et Tartu tunnistatakse kultuursemaks. Ma üldse ei laida Tallinnat. Need kodud ja kontorid, kohvikud ja kinomajad, kus mina käinud olen, on olnud kenad. Ja ma ei väida, et seal oleks midagi vähem kui Tartus. Seda ei saagi ju olla, kui inimesed on needsamad eestlased. Keegi ütles jube hästi, et kultuuri ei määra ju tiitel, vaid inimesed. Tallinnas on neid rohkem. Tallinnal on rohkem võimalusi, et kultuuripealinnaks olemise reaalset poolt välja kanda. Mulle meeldib Tallinn, aga ma armastan Tartut.

Tuleb välja, et oma sünnipäeva veedan ma Haagis koos Cailiniga. Eile sirvisin oma toonast blogi ja muutusin pisut härdameelseks. Tahan minna tagasi ja vaadata neid samu kohti uue pilguga. Näha armsaid inimesi ja veeta üks kevadine nädalavahetus kohas, mis mulle pikalt koduks oli.

Peaks minema Veiko juurde. Pole talle ammu enam valgeid roose viinud.

Armastan.

Viimase aja märksõnaks on olnud viitsimise defitsiit. Lihtsalt ei viiiiitsi... Kuidas saaks elada täisväärtuslikku elu, samas koguaeg arenedes ja paremaks kasvades, ilma et hommikul voodist tõusmagi ei peaks?

Kohati tunnen, et tahaks juba "päris" elu elama hakata. Viimati oli see sama tunne kuskil keskkooli lõppu oodates, kui kõik uus oli käega küll katsutav, kuid siiski mitte päris kohal. Vahepeal elatud üliõpilaselu täitis oma funktsiooni ega andnud ruumi seisva vee efekti tekkele. Kui rahulikult asjade üle järele mõelda, siis ei ole mul millestki puudus ega midagi ka üle. Võibolla just võimalus ise oma elurütmi voolida on see, mis tekitab demotti:)

Kevad on täis sünnipäevi. Ühel päeval tundsin juba kevadelõhna. Hinges kriibib soov natukeseks tagasi Haagi minna. Nii et huvi on. Hoiame pöialt, et see usin mina minus domineerima hakkab.

Ma olen jälle mitu korda sissekande tegemist alustanud, kuid ühel või teisel põhjusel on see protsess pooleli jäänud. Ehk sellepärast, et töö juures salaja on suht ebamugav seda teha. Eriti veel, kui ma pean oma seljatagust valvama, et keegi üle õla, kohvitass näpus, mind protseduurilt ei tabaks. Millegipärast on nii, et blogi kirjutamine on minu jaoks väga intiimne tegevus, ma justkui keeraks kraanid lahti ja laseks kõigel voolata. Hiljem, kui teistel lugemiseks läheb, siis see minusse see enam niiväga ei puutu. Võta nüüd näpust, miks see nii on.

Täna on naistepäev. Üks soovis kõikidele naistele häid päevi. Väga armas:) Minul on olnud väga kena päev. Esmalt kümnest stückist koosnev lillekimp, ahjuvärske kook ja hommikukohv. Seejärel uhiuued prillid, mis ma pika ootamise järel kätte sain ning seejärel tore telleri-poiss pangas, kes mulle naeratuse eest uue pangakaardi teeb ja enne lahkumist shokolaadi andis.
No ja siis muidugi äärmiselt-äärmiselt tore poiss, kes mulle ühe pildi kinkis. See peaks teoreetiliselt sinna terveks eluks jääma, eeldades, et ma oma mõlema jalaga elu lõpuni elan:)

Ja nüüd valutan ma kodus iluvalu ja naudin võimalikkuse piirides päikest, et mitte selle ressursse raisku lasta. Ja kka ootan suve ja selle öid, tahaks Saaremaale ja Pärnusse.. Tahaks välikohvikutes jääveini juua ja herilastega võidelda, vastu õhtut ujumas käia ja öösel aias ööd kuulata!