Ma olen viimase nädala jooksul ennast Eesti reklaamiagentuuride soolasesse merre uputanud ja ainult õhtuti pinnal hingamas käinud. Ühtlasi tähendab see seda, et mul on neist kõriauguni ja tahaks neile öelda, et hankige elu. Heas mõttes muidugi. See on umbes sama efekt, kui sa sööd liiga palju shokolaadi või pistaatsiapähkleid - lihtsalt enam ei taha.

Ma arvan, et mul on õigus, kui väidan, et on võimalik olla sõltuvuses nädalavahetustest. Teisisõnu kvaliteetajast, mil mitte millegiga tegelemine on sotsiaalselt õigustatud. Täna on kolmapäev ja ma lihtsalt ei suuda oma suurejoonelist Exceli tabelit enam vaadata.

Tegelikult ma ei kurda. See on ju isegi hea, et salaja kontori sinisel diivanil enne tukkusin, marketingiajakiri põlvedel, justkui ma seda loeks. Ja tänane hommik oli armas, kui ma jala üle Emajõe kontori poole astusin ja vaatasin, kuidas imearmas Tartu ärkab. Igatsen selliseid suvehommikuid, kui vara ärkamine on puhas heaolu.

Sattusin hommikul lugema Postimehe kommentaaridetoast kaaskodanike arvamusi kultuuripealinna selgumisest. Hämmastav. Võiks isegi öelda kummastav, kui paljud meie endi seast ei mõista kirjutada. Ma ei ole selliste foorumite väga sage külastaja ja seetõttu paneb mind ikka ja jälle üllatama seesama oskamatus oma armast emakeelt armastada. Ma isegi ei pea silmas mõnda üksikut grammatikaviga, mis võisid ka kogemata sisse jääda. Mul on siinsamaski punastamapanevaid eksimusi olnud. Aga et oleks huvi natukenegi teada, kuidas mõni võõrsõna välja näeb või kuhu mõni koma panna tuleks.
Kui aga teemast rääkida, siis ma natuke jah lootsin, et Tartu tunnistatakse kultuursemaks. Ma üldse ei laida Tallinnat. Need kodud ja kontorid, kohvikud ja kinomajad, kus mina käinud olen, on olnud kenad. Ja ma ei väida, et seal oleks midagi vähem kui Tartus. Seda ei saagi ju olla, kui inimesed on needsamad eestlased. Keegi ütles jube hästi, et kultuuri ei määra ju tiitel, vaid inimesed. Tallinnas on neid rohkem. Tallinnal on rohkem võimalusi, et kultuuripealinnaks olemise reaalset poolt välja kanda. Mulle meeldib Tallinn, aga ma armastan Tartut.

Tuleb välja, et oma sünnipäeva veedan ma Haagis koos Cailiniga. Eile sirvisin oma toonast blogi ja muutusin pisut härdameelseks. Tahan minna tagasi ja vaadata neid samu kohti uue pilguga. Näha armsaid inimesi ja veeta üks kevadine nädalavahetus kohas, mis mulle pikalt koduks oli.

Peaks minema Veiko juurde. Pole talle ammu enam valgeid roose viinud.

Armastan.