Ma olen jälle mitu korda sissekande tegemist alustanud, kuid ühel või teisel põhjusel on see protsess pooleli jäänud. Ehk sellepärast, et töö juures salaja on suht ebamugav seda teha. Eriti veel, kui ma pean oma seljatagust valvama, et keegi üle õla, kohvitass näpus, mind protseduurilt ei tabaks. Millegipärast on nii, et blogi kirjutamine on minu jaoks väga intiimne tegevus, ma justkui keeraks kraanid lahti ja laseks kõigel voolata. Hiljem, kui teistel lugemiseks läheb, siis see minusse see enam niiväga ei puutu. Võta nüüd näpust, miks see nii on.

Täna on naistepäev. Üks soovis kõikidele naistele häid päevi. Väga armas:) Minul on olnud väga kena päev. Esmalt kümnest stückist koosnev lillekimp, ahjuvärske kook ja hommikukohv. Seejärel uhiuued prillid, mis ma pika ootamise järel kätte sain ning seejärel tore telleri-poiss pangas, kes mulle naeratuse eest uue pangakaardi teeb ja enne lahkumist shokolaadi andis.
No ja siis muidugi äärmiselt-äärmiselt tore poiss, kes mulle ühe pildi kinkis. See peaks teoreetiliselt sinna terveks eluks jääma, eeldades, et ma oma mõlema jalaga elu lõpuni elan:)

Ja nüüd valutan ma kodus iluvalu ja naudin võimalikkuse piirides päikest, et mitte selle ressursse raisku lasta. Ja kka ootan suve ja selle öid, tahaks Saaremaale ja Pärnusse.. Tahaks välikohvikutes jääveini juua ja herilastega võidelda, vastu õhtut ujumas käia ja öösel aias ööd kuulata!