Viimase aja märksõnaks on olnud viitsimise defitsiit. Lihtsalt ei viiiiitsi... Kuidas saaks elada täisväärtuslikku elu, samas koguaeg arenedes ja paremaks kasvades, ilma et hommikul voodist tõusmagi ei peaks?

Kohati tunnen, et tahaks juba "päris" elu elama hakata. Viimati oli see sama tunne kuskil keskkooli lõppu oodates, kui kõik uus oli käega küll katsutav, kuid siiski mitte päris kohal. Vahepeal elatud üliõpilaselu täitis oma funktsiooni ega andnud ruumi seisva vee efekti tekkele. Kui rahulikult asjade üle järele mõelda, siis ei ole mul millestki puudus ega midagi ka üle. Võibolla just võimalus ise oma elurütmi voolida on see, mis tekitab demotti:)

Kevad on täis sünnipäevi. Ühel päeval tundsin juba kevadelõhna. Hinges kriibib soov natukeseks tagasi Haagi minna. Nii et huvi on. Hoiame pöialt, et see usin mina minus domineerima hakkab.