Mulle meeldib avastada end jalutamas. Just nimelt avastada, mitteplaneeritult leida end sellises meeldivas kontekstis, nagu seda on uitamine mööda tundmatuid tänavaid. Mitte olude sunnil, aga nende meeldival mõjutusel. Mul on küll olemas sihtkoht, aga kiiret ei ole. Ja siis ühel hetkel tõstan pea, tulen oma mõtetest tagasi tänavale ja avastan end..
Mulle meeldib vaadata sisse võõraste kodude akendest. Ei, ma ei piilu, aga mulle meeldib see tunne, mis mind siis haarab. Et on inimesed ja on kodud.. Ja mu ees, värskelt sadanud lumel, looklevad ühe koera jäljed. Nende kannul inimese jäljed. Suured ja vankumatult peniga sammu pidanud mehe jäljed. Ma ei kõnni tema jälgedes, tahan teha ise enda jäljed, veel süütu lume sisse.
Eemal näen kassi. Must kass, kes kõnnib tiira-taara mulle vastu. Ei tuigerda palderjanist, vaid sellepärast, et ei mäleta kas pesa, mille ta kellegi koju teinud on, jäi vasakule või paremale poole teed. Ta peatub, et jälgida autot, mis natuke eemal ühest väravast välja sõidab ning siis jookseb kergel sammul edasi. Minust möödudes vaatab mulle otsa, kuid ei peatu. Mina ka mitte. Ma ei vaata talle järele, aga tean, et ta läheb koju.
See väike ja veider toidupood ühe elumaja esimesel korrusel teeb lõpumüüki. Eelmisel nädalal oli –10%, nüüd juba 15%. Kraamist on vaja lahti saada, et siis uksed sulgeda. Üle pika aja on pood inimestest tulvil. Vaatan akendest sisse - vanunud kitliga poemüüjal on käed tööd täis. Ta unustab naeratada. Kõnnin edasi.
Tänavat, mis järgmisest väikesest ristmikust paremale keerab, lõpuni näha ei ole. Ta on kaardus, peites endasse veel ühe tänava, kus autodel maja ees on peas lumemütsid ja mõni kass otsib oma kohta. Paljud aknad on pimedad. Miks? Ma ei arva, et inimesi nendes majades pole või et nad juba magavad. Nad lihtsalt kasutavad neid tube, mille aknad jäävad aia poole, eks ole?
Juba ongi see sama allee, mida mööda olen ennegi käinud. Ja alati tuleb vastu mõni peremees koeraga või mõni ema lapsega, mõni väsinud üliõpilane või veel väsinum vanatädi.
Ja olengi kohal. See sama uks. Lasen sama moodi kella. Pead keerates kuulen, et kõrva juures sahiseb. Need on mu enda juuksed, mis natuke jääs on. Müts on küll silmini ja sall suuni, kuid märjad juuksed külmas ei kuiva, kas pole?
Ja juba kuulen samme trepikojas. Tere..!
01:33 0 comments
Tunniplaani koostamine käis kähku - selleks kulus kõigest 1 nädal!! Sinna sekka mõned visiidid üliõpilasnõustaja juurde (ei, mitte psühholoogiline nõustaja), mitmed e-mailid ajakirjandusosakonda, tosin näritud pliiatsit ja terve patakas pabereid, millel erineval hulgal alternatiive minu edasiste õpingute plaanist. Aga siin ta on, must-valgel kirjas. Jooksmist on ja pikalt istumist ka, aga see on ohver, mille olen nõus tooma:) .
Üüratult pikk vaheaeg on möödunud nii kiiresti, et pole olnud aega igavustki tunda. Või on see hoopis sellest, et päevad on lühikesed? Ööd kipuvad millegipärast venima pärastlõunatesse ja see on rütmi sassi ajanud. Või õigemini, mitte rütmi, aga selle süsteemi, mille järgi korralikud inimesed elavad. Kui mitte korralikud, siis vähemalt normaalsed küll. Minul on täitsa rütm olemas. See pikkade öödega rütm..
Ma ei igatse inimesi. Hoopis nende mõtteid ja tundeid igatsen..
18:49 0 comments
Ühte asja tunnen veel - seda, et meil kodus remonti tehakse. Olin jõudnud juba unustada, mis tunne on, kui kogu elamine on kattunud valge tolmukihi alla ning kogu vaba ruum on kaetud kõikvõimalike ehitustarvetega. Kuid siinkohal tuleb uueks mantraks valida Eesmärk Pühitseb Abinõu e. Mitte Protsess Vaid Eesmärk On Oluline e. Kannata Ära! Minu armas personaalne vannituba, ehkki ilma vannita.
Kui tagasi kehatunnetamise juurde minna, siis ei saa mainimata jätta minu aeroobikaelamusi. Olin kuni selle aastani käinud elu jooksul vaid ühes aeroobikatrennis. Ja millegipärast ei läinud ma sinna enam kunagi tagasi. Mitte, et ma ennast elu jooksul liigutanud ei oleks. Oh ei, tegin seda Stuudios, ja kuidas veel. Aga just see aeroobne osa liikumisest, rütm rütmi otsa. Loomingulisust saab rakendada vaid põrandamati ja hantlite värvi valimisel. Aga üllataval kombel olen iga kord tagasi läinud. Mitte nii üllatavalt hankisin isegi uued riided, milles end saali peeglist esteetiline vaadata oleks. Olen tantsinud küll pisut alla poole oma elust, kuid kõigi nende naiste seas tundusin mina just kõige vibalikum, kõige kobam ja kõige võhmatum. Aga Rica on ääretult armas ja elujõuline ja see ajab mind iga kord sinna tagasi.
18:56 0 comments
Ent aastavahetus lumelauatamist õppides ja Kalla kannatlikkust proovile pannes mööda saata on ka üksjagu pinev. Vahelduseks on täielik nauding tegevust täis päevad ja tihe ajagraafik. Kuid sellest hoolimata ei saa üle ega ümber pikkadest hommikutest ja veel pikematest öödest. Need on ja jäävad minu kireks. Kuidagi väga mannetu on ärgata hommikul, kui on veel pime. Ja unenäod jäävad poolikuks. See ei lõhna hästi. Veri, ei mingit kahtlust.
Käisin koos Tüdrukuga väljas. Lösutada diivanil, juua sidruniga teed ja rääkida just nendest asjadest, millest muidu vaid endamisi mõelda söandad. See on vahva. Minu maailmas ei ole üldjuhul igaks jututeemaks erinev kaaslane või vastupidi. Kuid on need väljavalitud jutud, mis ei kõlba kuhugi mujale, kui meie teetassi juurde. Ja see on hea, et nii on. Ja oh seda südamepuistamist siis..
Aga tegelikult ma natuke nülin juba sellist tsillimist mõnes linna popis kohas ja enese eksponeerimist teistele külaelanikele. See on kuidagi nii tabu. Ehk on see nõnda seoses minu suvise töökohaga, ei tea. Või elan ma ise natuke liiga palju väljapoole ning üritan aduda teiste inimeste mõtteid, mis neid mind vaadates tekkida võivad. Arvatavasti on see just nii:) Ja ma nülin, kui ajakirjanikud oma artiklites või lihtsalt kirjutajad oma kolumnides kasutavad arvutikeelt, ehk siis just neid samu märke, mida ma ise mõned read tagasi. Absurd. Mina olen ka absurd. Veits.
Vahepeal üritasin ma endast teha arvutimängusõltlast, aga mul on kuri kahtlus, et sellest ei tule midagi välja. See lihtsalt ei suuda mind võõrutada magamisest ja muude elumõnude nautimisest. Kaaaahju. Pealegi on mul tunne, et virtuaalmaailm siiski ei ohusta seda nn. pärismaailma sugugi. Inimesed, vähemalt minu standardite järgi, ei suuda loobuda nendest füüsilistest ja emotsionaalsetest kontaktidest, mida real life annab. Ja sellepärast ma enam ei valutagi südant sellepärast. Punkt.
Mul on terve jaanuarikuu vaba. Mõtlen mida teha. Sest normaalsetel inimestel on jaanuaris eksamid ja muud ühiskondlikud kohustused. Mul puuduvad isegi individuaalsed kohustused, muudest rääkimata. Millest aga puudu ei tule, on lootus - lootus, et loen läbi kõik pooleliolevad raamatud, võõrustan ja külastan kaugeid sõpru, teen kõvasti trenni ning ajan ennast taas oma tantsuaegade vormi jne jne. Eks neid lootusi on varemgi hellitet. Tavaliselt täituvad need iseenesest, ilma suurema planeerimiseta, loomulikult.. nagu kõik muugi. Ja uue aasta resolutsioonid jäävad peaosatäitja võimetuse tõttu ära. Kõik välja müüdud piletid ostetakse tagasi või vahetatakse mõne muu näitemängu vastu. Vabandame.
01:22 0 comments
