Jõulud ja aastavahetus. Üks klishee teise otsa. Aga ma ei ole eriline ühiskonnakriitik, nii et võtsin needsamusedki vastu nii mugavalt ja õdusalt kui tahtmist oli. Kodus ja maal ja kallimaga ja sõpradega jne jne. Kõige vahvam oli kahtlemata see, et pärast perekondlikku mõõna oleme saanud veelgi lähedasemaks, siiramaks ja elulisemaks. Just need täditütred ja -pojad. See on väga jõul(ul)ine. Mõõnale tõus, regressile progress, eksole?
Ent aastavahetus lumelauatamist õppides ja Kalla kannatlikkust proovile pannes mööda saata on ka üksjagu pinev. Vahelduseks on täielik nauding tegevust täis päevad ja tihe ajagraafik. Kuid sellest hoolimata ei saa üle ega ümber pikkadest hommikutest ja veel pikematest öödest. Need on ja jäävad minu kireks. Kuidagi väga mannetu on ärgata hommikul, kui on veel pime. Ja unenäod jäävad poolikuks. See ei lõhna hästi. Veri, ei mingit kahtlust.
Käisin koos Tüdrukuga väljas. Lösutada diivanil, juua sidruniga teed ja rääkida just nendest asjadest, millest muidu vaid endamisi mõelda söandad. See on vahva. Minu maailmas ei ole üldjuhul igaks jututeemaks erinev kaaslane või vastupidi. Kuid on need väljavalitud jutud, mis ei kõlba kuhugi mujale, kui meie teetassi juurde. Ja see on hea, et nii on. Ja oh seda südamepuistamist siis..
Aga tegelikult ma natuke nülin juba sellist tsillimist mõnes linna popis kohas ja enese eksponeerimist teistele külaelanikele. See on kuidagi nii tabu. Ehk on see nõnda seoses minu suvise töökohaga, ei tea. Või elan ma ise natuke liiga palju väljapoole ning üritan aduda teiste inimeste mõtteid, mis neid mind vaadates tekkida võivad. Arvatavasti on see just nii:) Ja ma nülin, kui ajakirjanikud oma artiklites või lihtsalt kirjutajad oma kolumnides kasutavad arvutikeelt, ehk siis just neid samu märke, mida ma ise mõned read tagasi. Absurd. Mina olen ka absurd. Veits.
Vahepeal üritasin ma endast teha arvutimängusõltlast, aga mul on kuri kahtlus, et sellest ei tule midagi välja. See lihtsalt ei suuda mind võõrutada magamisest ja muude elumõnude nautimisest. Kaaaahju. Pealegi on mul tunne, et virtuaalmaailm siiski ei ohusta seda nn. pärismaailma sugugi. Inimesed, vähemalt minu standardite järgi, ei suuda loobuda nendest füüsilistest ja emotsionaalsetest kontaktidest, mida real life annab. Ja sellepärast ma enam ei valutagi südant sellepärast. Punkt.
Mul on terve jaanuarikuu vaba. Mõtlen mida teha. Sest normaalsetel inimestel on jaanuaris eksamid ja muud ühiskondlikud kohustused. Mul puuduvad isegi individuaalsed kohustused, muudest rääkimata. Millest aga puudu ei tule, on lootus - lootus, et loen läbi kõik pooleliolevad raamatud, võõrustan ja külastan kaugeid sõpru, teen kõvasti trenni ning ajan ennast taas oma tantsuaegade vormi jne jne. Eks neid lootusi on varemgi hellitet. Tavaliselt täituvad need iseenesest, ilma suurema planeerimiseta, loomulikult.. nagu kõik muugi. Ja uue aasta resolutsioonid jäävad peaosatäitja võimetuse tõttu ära. Kõik välja müüdud piletid ostetakse tagasi või vahetatakse mõne muu näitemängu vastu. Vabandame.
01:22 0 comments
