Mulle meeldib avastada end jalutamas. Just nimelt avastada, mitteplaneeritult leida end sellises meeldivas kontekstis, nagu seda on uitamine mööda tundmatuid tänavaid. Mitte olude sunnil, aga nende meeldival mõjutusel. Mul on küll olemas sihtkoht, aga kiiret ei ole. Ja siis ühel hetkel tõstan pea, tulen oma mõtetest tagasi tänavale ja avastan end..
Mulle meeldib vaadata sisse võõraste kodude akendest. Ei, ma ei piilu, aga mulle meeldib see tunne, mis mind siis haarab. Et on inimesed ja on kodud.. Ja mu ees, värskelt sadanud lumel, looklevad ühe koera jäljed. Nende kannul inimese jäljed. Suured ja vankumatult peniga sammu pidanud mehe jäljed. Ma ei kõnni tema jälgedes, tahan teha ise enda jäljed, veel süütu lume sisse.
Eemal näen kassi. Must kass, kes kõnnib tiira-taara mulle vastu. Ei tuigerda palderjanist, vaid sellepärast, et ei mäleta kas pesa, mille ta kellegi koju teinud on, jäi vasakule või paremale poole teed. Ta peatub, et jälgida autot, mis natuke eemal ühest väravast välja sõidab ning siis jookseb kergel sammul edasi. Minust möödudes vaatab mulle otsa, kuid ei peatu. Mina ka mitte. Ma ei vaata talle järele, aga tean, et ta läheb koju.
See väike ja veider toidupood ühe elumaja esimesel korrusel teeb lõpumüüki. Eelmisel nädalal oli –10%, nüüd juba 15%. Kraamist on vaja lahti saada, et siis uksed sulgeda. Üle pika aja on pood inimestest tulvil. Vaatan akendest sisse - vanunud kitliga poemüüjal on käed tööd täis. Ta unustab naeratada. Kõnnin edasi.
Tänavat, mis järgmisest väikesest ristmikust paremale keerab, lõpuni näha ei ole. Ta on kaardus, peites endasse veel ühe tänava, kus autodel maja ees on peas lumemütsid ja mõni kass otsib oma kohta. Paljud aknad on pimedad. Miks? Ma ei arva, et inimesi nendes majades pole või et nad juba magavad. Nad lihtsalt kasutavad neid tube, mille aknad jäävad aia poole, eks ole?
Juba ongi see sama allee, mida mööda olen ennegi käinud. Ja alati tuleb vastu mõni peremees koeraga või mõni ema lapsega, mõni väsinud üliõpilane või veel väsinum vanatädi.
Ja olengi kohal. See sama uks. Lasen sama moodi kella. Pead keerates kuulen, et kõrva juures sahiseb. Need on mu enda juuksed, mis natuke jääs on. Müts on küll silmini ja sall suuni, kuid märjad juuksed külmas ei kuiva, kas pole?
Ja juba kuulen samme trepikojas. Tere..!
01:33 0 comments
