Mu püüdlused olla oma keha lainel on vilja kandnud. See tähendab, et mul on õnnestunud peaaegu regulaarselt käia trennis, olgu see milline tahes. Aga nüüd juba nädal aega olen ma tundnud oma keha. Hetkel tean täpselt, kus mu tagumik asub ja millised lihased töötavad siis, kui tooli pealt tõusta tahan. Justnimelt "tahan", sest alati see esimese korraga ei õnnestu. Aga ma ei kurda. Tunnen, et elan.
Ühte asja tunnen veel - seda, et meil kodus remonti tehakse. Olin jõudnud juba unustada, mis tunne on, kui kogu elamine on kattunud valge tolmukihi alla ning kogu vaba ruum on kaetud kõikvõimalike ehitustarvetega. Kuid siinkohal tuleb uueks mantraks valida Eesmärk Pühitseb Abinõu e. Mitte Protsess Vaid Eesmärk On Oluline e. Kannata Ära! Minu armas personaalne vannituba, ehkki ilma vannita.
Kui tagasi kehatunnetamise juurde minna, siis ei saa mainimata jätta minu aeroobikaelamusi. Olin kuni selle aastani käinud elu jooksul vaid ühes aeroobikatrennis. Ja millegipärast ei läinud ma sinna enam kunagi tagasi. Mitte, et ma ennast elu jooksul liigutanud ei oleks. Oh ei, tegin seda Stuudios, ja kuidas veel. Aga just see aeroobne osa liikumisest, rütm rütmi otsa. Loomingulisust saab rakendada vaid põrandamati ja hantlite värvi valimisel. Aga üllataval kombel olen iga kord tagasi läinud. Mitte nii üllatavalt hankisin isegi uued riided, milles end saali peeglist esteetiline vaadata oleks. Olen tantsinud küll pisut alla poole oma elust, kuid kõigi nende naiste seas tundusin mina just kõige vibalikum, kõige kobam ja kõige võhmatum. Aga Rica on ääretult armas ja elujõuline ja see ajab mind iga kord sinna tagasi.
18:56 0 comments
