neljapäev, september 30, 2004  

Ma ei oska seisukohta võtta. Ei tahaks kahe murdunud südame vahel ka olla. Ühest küljest võiks ju vana asja proovida üles soendada, aga samas.. värske asi on ikka rahuldavam. Kes seda siis ei teaks?
Aga.. tundub, et käin viimasel ajal hõlmad lahti. Tuul puhub sisse ja mõnikord hakkab jahe, aga ikkagi ei tõmba lukku ninani kinni. Miks? Sest ma kardan, et siis ma ei saa teda enam kunagi lahti. Või, et keegi tõmbab jõuga ja lõhub viimati veel ära. Ma tean, et nii võib külmetuda ja päris haigekski jääda, aga see ju ravitakse välja? Praegu on ju hea.. Praegu ma veel ei ole haige? Need hõlmad ei ole päris. See tuul ja haigus ei ole päris. Aga ma ikkagi käin hõlmad lahti. Saad aru?

"Edasiliikumine on truudusetus - teiste suhtes, mineviku suhtes, vanade enesekäsituste suhtes"
(Hanif Kureishi)

22:54 0 comments

esmaspäev, september 20, 2004  

Sinu valu on nagu koore murdumine, mis ümbritseb sinu mõistmist. Otsekui viljakivi peaks purunema, et ta südamik saaks päikesepaistesse, nii pead sa tundma valu. Ja hoiaksid sa oma südant imestamas oma elu igapäevastes imedes, siis sinu valu ei näiks mitte vähem imeline kui sinu rõõm. Paljugi sinu valust on su enda valitud. See on kibe arstim, millega arst sinus ravib su haiget mina. Seepärast usalda arsti ja joo tema ravimit vaikuses ja vaikseks jäänult, sest tema kätt, olgugi et rasket ja karmi, juhatab nähtamatu õrn käsi.
(Kahlil Gibran)

Ma vist hakkan uppuma. Tantsu. Jälle. Täitsa võimas tunne tuli mu üle eile öösel, kui teki all Kamme proseminaritööd lugesin. Iseenesest mitte kõige tugevam esitus, aga sisuliselt andis mõista, et peaaegu poole oma elust olen osa saanud millestki suurest. Selline mõnus äratundmine. Hea oli uinuda piltidega minu enda lähiajaloost, mil Väikese Vanemuise koridorides soojendusi sai tehtud, kaasavõetud saia nosides maailma lemmikumate näitlejate toolil istutud ja nende peeglitest oma roosat ja ehk pisut meigiga liialdet nägu vahitud. Ma ei hakka jälle rääkima esinemiselevusest ja sellejärgsest rammestusest, eksole? Ja nendest keskkooli viimastest aastatest, mil tantsu läbi ennast ja oma seksuaalsust sai avastatud.
Üle aastajagu aega olen ilma läbi ajanud ja nüüd, stuudio 20. aastapäevaga seoses tõmmatakse mind taas sellesse väikesesse tormi, mille Need Naised on korraldanud.

Ma olen laisk. Mina, koos ma arvan, et enamike kapitalismiajastu lastega, ei viitsiks küll näiteks eelpool mainitud teksti kohaselt valu tunda. Mul on kuidagi õnnestunud need igapäevased valud summutada muude tegemiste raskuse all ja endalegi märkamatult neist üle astuda. Ja tulevastele valudele üritan teadlikult juba eos sõlme peale teha. Ja ma ei väsi kordamast, et kirg on kadunud. Just see maailma-avastamise kirg. Ma eeldan, et see on seotud sellega, et üks ring hakkab lihtsalt täis saama ja üha enam avastusi ei suuda köita mu tähelepanu.

Aga mu hing ihaldab võrgutada kallimat. Jälle ja jälle..
18:13 0 comments

laupäev, september 11, 2004  

Ma ei kuule vaikust, sest sõnad, mida Sa kunagi öelnud ei ole, karjuvad mu peas. Ma tulen Su juurde tagasi, sest voodi on labor, kus loome armastuse-alkeemia: valed saavad tõeks, petmine truuduseks ja üksainus hetk igavikuks.

Ma istun arvuti taga ja Laura teeb mulle geniaalseid soenguid ja värvib mu huuli. See on armas. Millegi suure ootuses tundub kõik olevat..

11:41 0 comments

neljapäev, september 02, 2004  

See on nii äraütlemata põnev, et inimesed blogivad. Ja sageli just need, kellest seda oodatagi ei oska. See loob hetkeks sellise "vau-faktori" meeleolu. Mu enda lugemislist ei ole küll teab mis pikk, aga ühel või teisel põhjusel on need inimesed minu väljavalitud. Mõnda loen sellepärast, et tunnen teda aastaid ja distants ei anna just küllaga võimalusi suhtlemiseks, info ammutamiseks, teadasaamiseks. Mõnda loen sellepärast, et iga sissekandega avastan, et see inimene on nii kuradi andekas. Mõnda loen viisakusest ja sellest, et jälgida arengut. Mõnda sellepärast, et on mingisugune nüanss, mis köidab - üüratu kurbus, pohhuism või ilu.. Nagu see on ka ju tegelikult igapäevelus. Ma valin enda jaoks välja need inimesed, kelle käekäigu vastu huvi tunnen. Ja siis ma valin välja need inimesed, kelle käekäigu vastu ma huvi tunneksin, aga hästi salaja. Ja siis on need inimesed, kelle käekäik huvitab mind vaid siirast ja inimlikust õelusest. No ja siis on need, kelle nimed ei seisa meeles. Sünnipäevadest rääkimata..
Viimased kaks hommikut on olnud armsad. Mitte kerged, ent sellegipoolest südamelähedased. Ei saa ma üle ega ümber sellest, et vihmaga uinumine või ärkamine on pehmelt öeldes taevalik. No ja siis lisaks veel mõnus rammestus ja aeg, mida on nii palju..
Ülikool põhimõtteliselt käib. Akadeemiline aasta sai juba nädalajagu aega tagasi avatud, ent eks see võtab ikka aega, et rada sisse tallataks. Esmakursuslased tundusid olevat titekamad, kui olime meie aasta tagasi. Eriti just meeste poole pealt. Mis mind sisse astudes üllatas, oligi see, et poisid olid mehed. Ja see tekitas üksjagu elevust ja üksjagu põnevust. Puhtalt akadeemilises mõttes muidugi:) Tekkis tahtmine.
Aga eks see kõrvaltvaataja pilk olegi natuke udusem alternatiiv. Ja mu sees on tunne, et võiks juba hakata tegutsema. Midagi võiks hakata toimuma. Kuhugi võiks hakata minema.. Kuhugi poole.

Mõnikord lihtsalt ei ole piisavalt palju kive..
23:52 0 comments