See on nii äraütlemata põnev, et inimesed blogivad. Ja sageli just need, kellest seda oodatagi ei oska. See loob hetkeks sellise "vau-faktori" meeleolu. Mu enda lugemislist ei ole küll teab mis pikk, aga ühel või teisel põhjusel on need inimesed minu väljavalitud. Mõnda loen sellepärast, et tunnen teda aastaid ja distants ei anna just küllaga võimalusi suhtlemiseks, info ammutamiseks, teadasaamiseks. Mõnda loen sellepärast, et iga sissekandega avastan, et see inimene on nii kuradi andekas. Mõnda loen viisakusest ja sellest, et jälgida arengut. Mõnda sellepärast, et on mingisugune nüanss, mis köidab - üüratu kurbus, pohhuism või ilu.. Nagu see on ka ju tegelikult igapäevelus. Ma valin enda jaoks välja need inimesed, kelle käekäigu vastu huvi tunnen. Ja siis ma valin välja need inimesed, kelle käekäigu vastu ma huvi tunneksin, aga hästi salaja. Ja siis on need inimesed, kelle käekäik huvitab mind vaid siirast ja inimlikust õelusest. No ja siis on need, kelle nimed ei seisa meeles. Sünnipäevadest rääkimata..
Viimased kaks hommikut on olnud armsad. Mitte kerged, ent sellegipoolest südamelähedased. Ei saa ma üle ega ümber sellest, et vihmaga uinumine või ärkamine on pehmelt öeldes taevalik. No ja siis lisaks veel mõnus rammestus ja aeg, mida on nii palju..
Ülikool põhimõtteliselt käib. Akadeemiline aasta sai juba nädalajagu aega tagasi avatud, ent eks see võtab ikka aega, et rada sisse tallataks. Esmakursuslased tundusid olevat titekamad, kui olime meie aasta tagasi. Eriti just meeste poole pealt. Mis mind sisse astudes üllatas, oligi see, et poisid olid mehed. Ja see tekitas üksjagu elevust ja üksjagu põnevust. Puhtalt akadeemilises mõttes muidugi:) Tekkis tahtmine.
Aga eks see kõrvaltvaataja pilk olegi natuke udusem alternatiiv. Ja mu sees on tunne, et võiks juba hakata tegutsema. Midagi võiks hakata toimuma. Kuhugi võiks hakata minema.. Kuhugi poole.
Mõnikord lihtsalt ei ole piisavalt palju kive..
23:52 0 comments
