teisipäev, juuni 29, 2004  

Ma olen Tartus.
Mu koer jäi auto alla.
Ma olen kodus.
Mu koer jäi kahe auto alla.
Ma igatsen.
Mu koer on elus.
Ma armastan.
Mu koer magab.
Ma lähen magama. 01:02 0 comments

laupäev, juuni 26, 2004  

Vott jah. Täna oli jälle nutt kurgus, kui Tallinna poole sõitsin. Need inimesed bussis, tundusid olevat nii võikad, imelikud, tavalised, mida iganes. Igatahes mitte sellised mõnusad, keda kõrvalt jälgida ja nende eksistentsi kahe ja poole tunni seebises mullivahus naudelda. Ja millegipärast on kõige nadimad tööpäeva esimesed tunnid. Need otsustavad kõik - kas läheb paremaks või on ikka komsii-komsaa.
Eniveis, igatsen kõike seda, millest plaanisin suveks eemale tõmbuda - kool, kodu, mu naised ja mu mees. Aga samas on jätkuvalt mingi moment, mille nimel olla, teha tööd, flirtida ja naeratada. Ja mulle meeldib enda juures see, et isegi kui mul on tuju "nii sitt, nii sitt", ei jää ma ühegi kliendiga suheldes morniks ja tusaseks. Just see, mida sageli teenindajatele ette heidetakse - et nad oma eraelu lauda kaasa toovad. Minus seda ei ole. Pigem tulen ma laua juurest ja olen jälle törtsu rahulolevam ja õnnelikum. Mulle meeldivad inimesed, kes (kas või napsisena) mu tuju rõõmsaks teevad.

Ma hakkan võõrastes kodudes ennast koduselt tundmisega harjuma. Vähemalt külmkapile lähenen ma küll kui oleks see mu enda vara:)

Öine vihm võtab naha alt külmaks - eriti seks värk.

Ilusaid unenägusid mulle! 03:33 0 comments

teisipäev, juuni 22, 2004  

Tahtsin tegelikult juba ammu kirjutada. Kui ma ei eksi, siis oli see eile. Aga asjad läksid ikka nii nagu nad tavaliselt lähevad - teistmoodi. Olen praegu Tallinnas, selles uues "kodus". Vihm ja pahad mõtted hommikul on asendunud vihma ja ilusate mõtetega praegu, pärast tööd, täiskõhuga. Olen üksi, teisi ei ole. Ei raatsi magama minna, sest üksiolemise õndsat naudingut pole ammu tunda saanud. Aga see üksiolemine on meelirutav vaid siis, kui on teada, et see lõputult ei kesta.
Praegu vaevlen jälle, võimu ja vaimu, Tallinna ja Tartu vahel. Mentaliteet, mis on nii erinev. Inimesed, kelle soojast puudust tunnen, on asendunud seintega, kes ligi ei lase ja "sõbraks" ei taha saada. Raske on natuke. Eriti veel minul, kes ma olen terve elu pehme vati sees kasvanud. Mõnikord, kui mõne "seinaga" rääkima pean, tekib tahtmine teda raputada ja karjuda "kuula mind ometi". Et nad ometi ei vaataks must läbi sel moel. See tekitab kõhedust.
Aga ei, on ka teisi. Loomulikult on ka teisi. Selliseid, kes alati särama löövad, kui neid kohtad. Neid, kes ei karda oma kätt sulle selja peale panna või juustesse hingeõhku puhuda. See on hea, kui on ka selliseid, kes paralleelselt kaduva energiaga seda aina juurde annavad. Ja töö on tavaliselt hea, kui enne on paha ja paha on ta siis, kui enne on hea. Mõistad?
Ma igatsen, aga mitte nii, et see haiget teeks. Pigem on see selline hea ja mõnus igatsus, mis õhtul teki soojalt peale tõmbab ja öösel kaisus olles nurru lööb. Ise endalegi üllatuseks igatsesin täna inimest, kes mulle üle pika aja kõige suuremaid käkke on keeranud. Tahaks öelda, et ka kõige rohkem nutma pannud, aga see ei ole nii, sest see inimene on seal, tead küll kus.. ära..
Sellega seoses meenub, et Tema kodu on vaikne. Toad on pimedad ja lõhn tegi haiget. Vaibad on pisaraist imbunud ning kaetud punaste langenud roosiõitega. Et ükskord ometi..

Kõht on täis. Uni on. Plaanid on. Homme on. Süda on. Rinnad ja juuksed... Ebameeldiv kuldsõrmus on. Vanemaid ei ole. On ootus. Liialt raha ei ole. On lootus. Kõht on täis. Uni on.
01:39 0 comments

teisipäev, juuni 15, 2004  

Sa ei kujuta ette, kuidas ma tänast vihmast päeva nautisin. Kui ma dekanaadist välja astusin, oli õhus tunda veel äsja otsa saanud vihma lõhna. Tänav oli nii vaikne, tühi ja tuttav. Kõik praod asfaldil ja katkised majanurgad on mulle ammu teada. Hea vaheldus Tallinnaga, kus ma iga päev mõne uue kohaga tutvusi loon. Aga tegelikult ma mõtlen, et suurt vahet ju ei ole - linn on linn ja tänavad on tänavad nii siin kui seal.
Raamatukogus tegin aega parajaks, mõned tuttavad näod ja geniaalsed ideed uurimistööteemaks.. Mul on natuke kahju riidehoiutädidest, kes peavad seal päevad läbi passima, ilma et keegi neile oma ürpe hoida annaks. Aga see "kahju" on nii väike, et teda samahästi kui ei olegi, sest omal ajal võisid need samad tädid ka väga tigedad olla. Need olid need korrad, kui ma neid vastu hammustasin.
Valimiste tulemused masendavad mind natuke rohkem kui need tädid seal. Kes on see pööbel, kes oma faking kodanikukohust ei täida? Okei-okei, Europarlament on nii "kaugel", et Malledel ja Martidel on tähtsam uus katus panna, kui valima minna, aga siiski.. Olgem mõistlikud, matsid! Miks peaks keegi siis nägema vaeva demokraatia toitmisega, kui rahvas ise seda ei tee? Veerand elanikkonnast on ikka naermaajavalt tühine osa. Ignorantsus on suurim patt!

I drank your poison
Cause you told me it's wine
Shame on you if you fool me once
Shame on me if you fool me twice..

See vist oli mul siin ka juba kunagi, aga üle pika aja kuulasin jälle "Pinki" ja need on need sõnad, mis jäävad meelde kohe ja kauaks.

Rääkisin ühe kena plikaga pikad jutud maha. Ja nüüd ei tahagi enam magama minna...

"Sa äratasid luiged minus lendu,
kuid liiga kaugele sinust läksid nad..."
(Sõnad ühelt paberinurgalt, kuhu need kunagi kiiruga kritseldasin)
01:28 0 comments

pühapäev, juuni 13, 2004  

Kergelt uimane on olla, sest ma jõudsin jälle koju ja toppisin oma vatsa head-paremat ääreni täis. Aga tomati-kurgi salatiga on see lugu, et isegi kui enam ei mahu, siis ikka mahub. Asi kisub ebausutava fenomeni poole, ent probleem kerkib minu helesinisesse argipäeva küllaltki sageli.
Olin nüüd kaks päeva tööl, millest tegelikult töötasin ühe päeva, sest teine anti mulle vabaks. Iseenesest oleks võinud ikkagi tööl olla, oleksin vähemalt midagi asjalikku teinud. Ja meie uus kodu on täitsa tore. Ehkki esimene reaktsioon oli "tahan koooju", siis teine, kolmas ja järgmised kinnitasid "oi-kui-tore-nii-tore". Pesime põrandad, tõstsime toa ümber, kõik kohad said meie asju täis ja nüüd on pesa üsna hubane. Puudu vaid kaltsuvaip ja kallima pilt..
See ainus tööpäev oli selline kahe näoga jaanuse moodi. Algas sellega, et mu käed värisesid. Südamest rääkimata. Michael pani meid paika lihtsalt. 100% õigustatult, aga minul, kes ma olen vati sees kasvanud", tekitavad sellised asjad südamevalu ja frustratsiooni. Aga õigupärast seda omadust ma sinna endast välja juurutama läksingi. Õhtu poole, kui rahvast palju ja käed-jalad tööd täis ja dj nurgas mängis, oli väga chill. Inimesed olid siiralt ülemeelikud ja vahvad. See pakub tõelist naudingut, I dare to say.. Mõni pahur-vahur ees või taga, kah mul asi. Läheb koju, seksib ennast õndsaks ja järgmine päev terendab ehk temalgi tulevik silme ees..
No ja ma ei hakka rääkima kenast baarmenist, kes ilusaid tüdrukuid magustoiduks tarvitab..

Ma tunnen meeletut mõnu hetkel:) Selline ideaalne äraolemine. Okei, okei - ülehomme ja üleülehomme on eksamid, milleks ma pole sentigi valmistunud. Aga mamps tuli mulle vastu pooliku autoga, sest üks onu oli talle otsa tagurdanud, oma jeeb'i konksu külge haakinud ning esipaneeli minema viinud. Nüüd on see muidugi kindlas kohas - tagaistmel. Esmane mossitustuju möödus märkamatult, kui mampsiga tohutul hulgal kallist pesu olime selga proovinud, mõned endale kõrvale pannud ning kõike muud träni kokku ostnud. See on selline ravi, millel puuduvad igasugused negatiivsed kõrvalmõjud ning alati sajaprotsendilise ravikindlustuse tagavad. Go figure it out!

Barry White ei saaks olla enam seksikam, sumedam, salapärasem...!!! 19:43 0 comments

kolmapäev, juuni 09, 2004  

Hea on see, et päike paistab. Klishee küll, aga ikkagi toimib. Eile oli nii masendavalt vihmane, et polnud näha, kas põskedel on piisad või pisarad.. And now I'm stuck in a room with a rabbit.. . Väga armas ja loll loom, kes sööb saia ja juhtmeid. Aga siiski ei anna võrrelda kassiga, kes ennast minu teki alla kerra tõmbab ja täiel võimsusel nurruma hakkab. Sellised hommikud on parimad..
Kui ma esmaspäeval Tallinnasse sõitsin, siis panin tähele nii mõndagi erilist momenti, millele ma tavaliselt ei oska oma tähelepanu pöörata. Näiteks mehel minu ees oli keskmine sõrm poolik. Ja ta hoidis seda oma kukla peal ja tekitas minus paraja koguse kõhedust. Ja ma hakkasin elavalt ette kujutama, kuidas see tal õnnestus. Poolest sõrmest ilma jääda siis..
Mis veel minu meeli köitis oli see, et üks teine mees luges ajakirja. Ja kui mina olen harjunud sellega, et ridu loetakse vasakult paremale, siis temal käis asi ülevalt alla. Mäletan, et mu õde oli sellega harjunud Londoni metroos, kus on koos kõik maailma rahvad. Aga et siin, meil, Eestis, bussis.. Vahva!

Tegelikult ei ole minus suurt midagi, mis mainimist vääriks. Ikka naeran ja nutan üheaegselt.. 09:57 0 comments

esmaspäev, juuni 07, 2004  

Ma olen ühe nädala jooksul natuke liiga palju nutnud. Norm sai juba esimestel tundidel täidetud. Kuidagi tühi ja mõttetu on olla. Mõtlen, et elu läheb ju edasi. Vahepeal käisin isegi tööl, naersin ja magasin. Koju sõitsin ja mööda sellest paigast, kuhu keegi võõras oli äsja oma noore elu jätnud. Kahju. Aga siis tuli üle elada veel Tema ärasaatmine, küünlad ja vaikus, mida kostitasid nuuksed ja hala. Keegi ütles mulle kunagi kurjustades, et profülaktika mõttes oleks mul tarvis, et keegi mu lähedastest sureks, et siis oleks ma mõistnud, mida mind mõistma panna üritati. Siin, mustvalgena, kõlab see eriti jõhkralt. Ma tean, et see ei olnud nii mõeldud, aga millegipärast meenus see mulle pärast pikka aega. Ma ei ütleks, et tema idee oleks teostunud ja mina oleks ümber kasvatatud, aga midagi on minus teistmoodi küll. Ma ei oska öelda, mis see on. Hetkel tundub, et olen maa peale tagasi kukkunud. Räägin vähem ja teravad kommentaarid on iseenesest hammaste taha jäänud. Ma ei tea, kas on üldse võimalik elada iga päeva nii nagu see oleks viimane, sest mida sa selle päevaga ette võtaks, kui see su viimane oleks? Oleksid armsamaga, üksi, emaga? Läheksid kodust välja ja teeskleks, et see on üks paljudest homsetest või jääks koju, kus on kindel? Ma olen iga päev surmale mõelnud küll jah. Paha on. Raske on. Halb on.
Homme on eksam ja seejärel tööle. Ja rohkem ma ette ei tea. Ja nii ongi. Ja nii ongi hea.

You're a fighter, so fight, wake up and live! 00:58 0 comments