Ma olen ühe nädala jooksul natuke liiga palju nutnud. Norm sai juba esimestel tundidel täidetud. Kuidagi tühi ja mõttetu on olla. Mõtlen, et elu läheb ju edasi. Vahepeal käisin isegi tööl, naersin ja magasin. Koju sõitsin ja mööda sellest paigast, kuhu keegi võõras oli äsja oma noore elu jätnud. Kahju. Aga siis tuli üle elada veel Tema ärasaatmine, küünlad ja vaikus, mida kostitasid nuuksed ja hala. Keegi ütles mulle kunagi kurjustades, et profülaktika mõttes oleks mul tarvis, et keegi mu lähedastest sureks, et siis oleks ma mõistnud, mida mind mõistma panna üritati. Siin, mustvalgena, kõlab see eriti jõhkralt. Ma tean, et see ei olnud nii mõeldud, aga millegipärast meenus see mulle pärast pikka aega. Ma ei ütleks, et tema idee oleks teostunud ja mina oleks ümber kasvatatud, aga midagi on minus teistmoodi küll. Ma ei oska öelda, mis see on. Hetkel tundub, et olen maa peale tagasi kukkunud. Räägin vähem ja teravad kommentaarid on iseenesest hammaste taha jäänud. Ma ei tea, kas on üldse võimalik elada iga päeva nii nagu see oleks viimane, sest mida sa selle päevaga ette võtaks, kui see su viimane oleks? Oleksid armsamaga, üksi, emaga? Läheksid kodust välja ja teeskleks, et see on üks paljudest homsetest või jääks koju, kus on kindel? Ma olen iga päev surmale mõelnud küll jah. Paha on. Raske on. Halb on.
Homme on eksam ja seejärel tööle. Ja rohkem ma ette ei tea. Ja nii ongi. Ja nii ongi hea.
You're a fighter, so fight, wake up and live! 00:58 0 comments
