Täna on selle aasta viimane mai ja homme juba ongi kauaoodatud suvi, eesotsas juuniga. Haridusvallad on see aeg, kus hakatakse möödunud aasta otsi kokku tõmbama, suvesandalettides trambitakse mööda koridore ja higistatakse eksamitel, et siis uks enda järel kinni tõmmata ja suurel suvel mootor käima tõmmata.
Ma olen viimased paar kuud pisteliselt oma vanu sissekandeid lugenud, kohe neid päris vanu, algusest peale. See on tegelikult nii ebareaalne, kuidas ma saan lihtsalt kerida oma aastaid ja kuid üles-alla ja klõpsata mingil suvalisel real ja minna tagasi nendesse aegadesse, tunnetesse ja mõtetesse.
31. mai 2003
"Üks asi on veel tore - see, et mul tundub hetkel kõik ilus olevat. Ja ma tunnen iga keharakuga, et ma muutun. Ehk isegi arenen. Ja mul on iseendaga nii meeletult hea olla. Vaid üks inimene on lubatud meie kahe vahele.."
31. mai 2004
"Tädipoeg Veiko 06.12.1984 - 30.05.2004"
Veel tänaseni tundub mulle justkui oleks Veiko ühel pikal-pikal reisil ja kui ta tagasi tuleb, siis ma võõrastan natuke, ent vaatan teda eemalt, kuidas ta on muutunud ja kuulan tema jutte ja mõtteid..
Aga täna tahtsin ma veel rääkida sellest, kui mõnus Pärnu ikkagi on. Ja kuigi Tartu on mu kodulinn ja ma lähen sinna iga kord rõõmuga, siis väga kodune on ka Pärnu. Ma olen Tartus on palju neid, kelle peale ma aegajalt mõtlen ja püüan ikka trehvata, kui sealkandis käimas olen, ent see ongi see äraolemise võlu, mis ajendab helistama ja kokku saama. Kui ma seal elaksin, siis ma arvatavasti ei viitsiks nendega rohkem suhelda kui praegu.
Suvi on Pärnusse jõudnud ja see on absoluutne rõõm. 12:04 0 comments
Kahtlemata ilma jutumärkideta on huvitavad olnud uued elamused, mis lapseootusega kaasnevad. See on nii kummastav, kuidas armastus minus päev-päevalt kasvab. Aegajalt lendavad mul kõhus liblikad, nagu enne esimest suudlust või matemaatikaeksamit. Ja mulle meeldib mõte, et minu sees on inimene, kes üle kõige siin maailmas vajab kaitset ja hellust. Ja seda on minus ohtralt.
Ma ei hakka isegi rääkima sellest tundest, mis mind valdab, kui ma panen oma käe kõhule ja tunnen omaenda last liigutamas. See on umbes sama tunne nagu siis, kui sul on mingi hirmus-hirmus suur unistus ja sa näed unes, et see unistus täitus. Ainult selle vahega, et mina saan täna oma "unistust" päriselt tunda, naba all.
Ma ei taha kõlada liialt pateetilisena, ent küllap tuleb nõustuda nendega, kes ütlevad, et seda kogemust ei saa aimata enne, kui see käes on. Ja kahtlemata on see kogemus naisel ja mehel erinev. Jah, mees elab kaasa ja valmistub samuti elumuutuseks, ent tema jaoks muutub asi reaalseks alles siis, kui laps tema kätel on. Minu jaoks on see väga reaalne juba täna.
Eile käisime kohustuslikus korras taaskord arstil ning kiikasime modernse tehnoloogia abil lapse "korterisse". Seal on parajalt kitsas ja nagu arst arvas, siis on "masu aeg ja tuleb kitsastes oludes hakkama saada":) Kui tavaliselt saab just sellel, raseduse keskpaigas toimuval uuringul teada ka lapse soo, siis meie oma oli end alles hommikuses uneasendis mõnusalt kerra tõmmanud ning korraks vaid sirutas ennast, et siis külge vahetada ja edasi põõnata. Täpselt nagu päris inimene, aga omaenda väikeses maailmas:)
Nii et jätkuvalt on päevakorral teema "poiss või tüdruk" ja pinge muudkui kasvab..:)
Jutt läks pikaks ja jõuan alles nüüd jutumärkidega huvitavate teemadeni. Nimelt olen hetkel elukooli 25. kursusel olles läbimas loengusarja "autoomaniku rõõmud ja mured". Olen oma lehetäid nüüd pidanud pea 2 aastat ja tõusude-mõõnadega olnud talle küllaltki tubli omanik. Teda on pestud, on kustud, on kammitud. Ja minu rahakotist on rohkem raha kulutatud, kui ma seda kokku liita tahaksin. Ja tegemist on ju veel miniautoga, mis mõne meelest kvalifitseerub pelgalt seljakotiks.
Kuna seoses elukorralduse muutumisega tekkis minus kindel teadmine ja autost lahtisaamise tahtmine, olen küpsuseksami teemaks valinud "kasutatud auto maha müümine". Jah, huvilisi on ja "tänu" inimeste kasinamatele sissetulekutele on ökonoomne auto ka väga popp. Kõik tunduski roosiline seni, kuni lasin ta esindusmeestel üle vaadata ning selgus, et sellel roosil on mõned teravad okkad ka ikka sees. Nimelt on auto üle-eelmine või veelgi varasem omanik selle turvapadjad ära tarbinud ning näinud kõvasti tehnilist vaeva, et nende puudumist uute ostjate (tõenäoliselt minu venna, kelle käest mina ta ostsin) eest varjata. Nüüd olen mina see jopski, kes on sunnitud vaagima erinevate variantide vahel:
a) leian kellegi, kes oskaks ohuteate märki displeil peita ja auto sellisena müümisega endale samas ka mõnusalt mahlane karmavõlg peale saada;
b) leian kellegi, kes on nõus auto selle võrra odavamalt ostma, mis tähendab, et koolirahad on jätkuvalt liiga suured;
c) loobun müümisest ja püüan ise temaga hakkama saada, ehkki teades, et turvapatju pole, ma sellega väga liiklusesse ei tormaks.
Ja nii ma istungi oma "eksamimaterjalide" otsas, vaagin seda, teist ja kolmat varianti ja ootan huviga, millega see saaga mul lõpeb.
Aga ma ei kurda, sest elu on ilus ja hea ja kõik, mis tuleb, on kogemist väärt. 12:54 0 comments
- väljas on umbes 28 kraadi sooja, puhub kerge merebriis ja ninasõõrmeid täidab värskelt niidetud muru lõhn
- ma olen armastust nii paksult täis, et see ei taha minu sisse ära mahtuda
- minus tuksub veel üks väike süda, üks väike uus elu, mis annab endast aegajalt armsasti märku
- täna on neljapäev ja homme juba reede, mis tähendab, et tulemas on järjekordne mõnus nädalavahetus kallima, armsamate ja parimatega.
- ma küll tean, et ei tohiks, aga kõht nurrub sooja viineripiruka järele...
Minu hiljutine otsus hakata heaks on tulemusrikas ja järjekindel (projektikeeles "jätkusuutlik"). Ma olen jätkuvalt hea ja tundub, et paljud inimesed minu ümber ka. Kui kohati tundubki, et mõned asjad ei ole päris sellised nagu ma tahaks, siis lahenevad need korrad üsna ruttu minu kasuks. Kas ma korrigeerin ise oma mõtlemist või teeb seda maailm. 12:45 0 comments
