Elu on viimasel ajal huvitav olnud. Seda nii jutumärkidega kui ka ilma.
Kahtlemata ilma jutumärkideta on huvitavad olnud uued elamused, mis lapseootusega kaasnevad. See on nii kummastav, kuidas armastus minus päev-päevalt kasvab. Aegajalt lendavad mul kõhus liblikad, nagu enne esimest suudlust või matemaatikaeksamit. Ja mulle meeldib mõte, et minu sees on inimene, kes üle kõige siin maailmas vajab kaitset ja hellust. Ja seda on minus ohtralt.
Ma ei hakka isegi rääkima sellest tundest, mis mind valdab, kui ma panen oma käe kõhule ja tunnen omaenda last liigutamas. See on umbes sama tunne nagu siis, kui sul on mingi hirmus-hirmus suur unistus ja sa näed unes, et see unistus täitus. Ainult selle vahega, et mina saan täna oma "unistust" päriselt tunda, naba all.
Ma ei taha kõlada liialt pateetilisena, ent küllap tuleb nõustuda nendega, kes ütlevad, et seda kogemust ei saa aimata enne, kui see käes on. Ja kahtlemata on see kogemus naisel ja mehel erinev. Jah, mees elab kaasa ja valmistub samuti elumuutuseks, ent tema jaoks muutub asi reaalseks alles siis, kui laps tema kätel on. Minu jaoks on see väga reaalne juba täna.
Eile käisime kohustuslikus korras taaskord arstil ning kiikasime modernse tehnoloogia abil lapse "korterisse". Seal on parajalt kitsas ja nagu arst arvas, siis on "masu aeg ja tuleb kitsastes oludes hakkama saada":) Kui tavaliselt saab just sellel, raseduse keskpaigas toimuval uuringul teada ka lapse soo, siis meie oma oli end alles hommikuses uneasendis mõnusalt kerra tõmmanud ning korraks vaid sirutas ennast, et siis külge vahetada ja edasi põõnata. Täpselt nagu päris inimene, aga omaenda väikeses maailmas:)
Nii et jätkuvalt on päevakorral teema "poiss või tüdruk" ja pinge muudkui kasvab..:)
Jutt läks pikaks ja jõuan alles nüüd jutumärkidega huvitavate teemadeni. Nimelt olen hetkel elukooli 25. kursusel olles läbimas loengusarja "autoomaniku rõõmud ja mured". Olen oma lehetäid nüüd pidanud pea 2 aastat ja tõusude-mõõnadega olnud talle küllaltki tubli omanik. Teda on pestud, on kustud, on kammitud. Ja minu rahakotist on rohkem raha kulutatud, kui ma seda kokku liita tahaksin. Ja tegemist on ju veel miniautoga, mis mõne meelest kvalifitseerub pelgalt seljakotiks.
Kuna seoses elukorralduse muutumisega tekkis minus kindel teadmine ja autost lahtisaamise tahtmine, olen küpsuseksami teemaks valinud "kasutatud auto maha müümine". Jah, huvilisi on ja "tänu" inimeste kasinamatele sissetulekutele on ökonoomne auto ka väga popp. Kõik tunduski roosiline seni, kuni lasin ta esindusmeestel üle vaadata ning selgus, et sellel roosil on mõned teravad okkad ka ikka sees. Nimelt on auto üle-eelmine või veelgi varasem omanik selle turvapadjad ära tarbinud ning näinud kõvasti tehnilist vaeva, et nende puudumist uute ostjate (tõenäoliselt minu venna, kelle käest mina ta ostsin) eest varjata. Nüüd olen mina see jopski, kes on sunnitud vaagima erinevate variantide vahel:
a) leian kellegi, kes oskaks ohuteate märki displeil peita ja auto sellisena müümisega endale samas ka mõnusalt mahlane karmavõlg peale saada;
b) leian kellegi, kes on nõus auto selle võrra odavamalt ostma, mis tähendab, et koolirahad on jätkuvalt liiga suured;
c) loobun müümisest ja püüan ise temaga hakkama saada, ehkki teades, et turvapatju pole, ma sellega väga liiklusesse ei tormaks.
Ja nii ma istungi oma "eksamimaterjalide" otsas, vaagin seda, teist ja kolmat varianti ja ootan huviga, millega see saaga mul lõpeb.
Aga ma ei kurda, sest elu on ilus ja hea ja kõik, mis tuleb, on kogemist väärt. 12:54 0 comments
