teisipäev, märts 25, 2008  

Isver, ma unustasin täitsa ära, et märtsi alguses oli mu blogil viie aasta sünnipäev. No palju õnne siis!:) 09:14 0 comments

esmaspäev, märts 24, 2008  

Me aeg-ajalt kohtume inimestega, kelle me ära tunneme. Me justkui loeks vesteldes üksteisele ette mingit juba valmis kirjutatud stsenaariumit, sest jutt ju jookseb nii libedalt, meil on ühised arusaamad ja nägemused, ühised tunded. Siis ei loe tegelikult enam vanusevahe ega elukogemused, sest sisu on sama. Aga mõnikord, kui liialt eufooriasse satun, on mul tunne, et pean end tagasi hoidma. Et seda suhtlust peab natuke kammitsema, sest muidu rikun selle ära. Või räägin endast liiga palju ja olen ta ees alasti. Justkui peaks ma ennast koguaeg kaitsma.
Siin, selles organisatsioonis töötades, tundub et inimesed on justkui igaüks oma kaevikus. Valmis iga hetk oma relva haarama ja tulistama, kui keegi peaks juhuslikult tema poole toru keerama. Mõtlemata ja aega varumata. Mõni saab pihta ja ta kest lüüakse minema, mõned hoiavad kokku ja teevad teineteisele katet, mõni on aastate jooksul kasvatanud selga endale kuulikindla naha. Seda enam tunnen, et kellegi päris ligidale laskmine on sama, mis vaenlasega voodisse minemine..
Aga ma ju armastan inimesi. Ja ma armastan neid emotsioone, mida inimesed omavahel tekitavad. Ja neid mälestusi, mis ainult kahte inimest seovad. Ja kõike seda ilusat, mida inimesed teha oskavad. Kuidas siis olla armastusväärne ja lahinguvalmis üheaegselt? Kas see on umbes sama nagu hea naine on ühteaegu nii ema oma lastele kui ka armuke oma mehele? 08:50 0 comments

reede, märts 14, 2008  

Ma olen nüüd juba mitu päeva oma 8-aastase vennatütre IT-ekspert olnud, kelle peamisteks funktsioonideks on Ratesse piltide lisamine ja MSNi paroolide vahetamine. Esimese hooga oli mul ausalt öeldes raskusi sellega saamaks üle mõttest, et see sama tibi, kes alles hiljuti mu isa peopessa ära mahtus, tahab ennast reidis eksponeerida ja kontakte luua. Sellega, et ta mind MSNis pidevalt (vähemalt ilma suuremate kirjavigadeta) spämmib, olen ma juba harjunud.

Kui ma oma emotsionaalsest tõrkest üle sain, tabas mind ahastus selle pärast, et Rate.ee on koht, kus vaid kõige elementaarsemad liigutused on ilma tasuta. Eriti arusaamatu on tõsiasi, et moderaator paneb ilusale pildile keelu peale ega ole seda nõus ilma lisatasuta aktsepteerima, ehkki kuni 10 pilti on limiit. See on koht, kus tahaks kaevata, aga kuhu kaevata, kui kaevamiskohta ei ole..

Aga kogu selle tehnoloogilise avantüüri tulemusena olen hakanud mõtlema selle peale, kui kaitsetud on sellises eas lapsed tehnoloogia ees. Õigemini, mitte tehnoloogia, vaid nende inimeste ees, kes tehnoloogia kaudu neile ligi pääsevad. Ma ei peagi tegelikult silmas rõvedaid sekspervosid, vaid ka neid kõige lähedasemaid nagu sõbrannad, isad ja tädid, kes "juhuslikult" on konto paroolidega kursis ning saavad seal töö kõrvalt lõunapausi ajal ringi nuhkida. Eesmärk võib ju olla üllas - kaitsta last - ent vahend selleks on siiski ju ebamoraalne. Ja vaene noor laps, kes ei oska end ja oma privaatsust, olgu see nii primitiivne kui tahes, kaitsta.

Kuidas ma sellele mõttele tulin? Sest mul on vennatütre paroolid kõik üles kirjutatud ning mõtlen, kas äkki peaks silma peal hoima..? 15:14 0 comments

kolmapäev, märts 12, 2008  

Kui ma viimane kord blogimise peale mõtlesin, siis tahtsin kirjutada aimdusest, et midagi hakkab muutuma. Aga kuna oli vaid aimdus, siis jäi sõnadest väheks. Mis aga ei tähenda, et muutused tulemata ei jäänud. Olen ikka veel nende sees ja püüan uute oludega kohaneda...

Hanif Kureishi arvas oma "Läheduses", et võibolla peaks iga päev millelegi truudust murdma, et anda ruumi uuele. Võibolla tõesti? Jätta iga päev üks vana harjumus või mõte ning asendada see uuega. Kõlab ju hästi? Kui vaja, siis tuleb asendada ka inimesi. Aga ainult siis, kui muud moodi ei saa.

Kevade eelmäng on toimunud. Peas küpsevad plaanid soojadeks lõunapausideks murul, koos pirukate ja hea prantsuse siidriga. Pärnu on täiesti geniaalne koht, kus vastu kevadet ja suve elada. 14:10 0 comments