Me aeg-ajalt kohtume inimestega, kelle me ära tunneme. Me justkui loeks vesteldes üksteisele ette mingit juba valmis kirjutatud stsenaariumit, sest jutt ju jookseb nii libedalt, meil on ühised arusaamad ja nägemused, ühised tunded. Siis ei loe tegelikult enam vanusevahe ega elukogemused, sest sisu on sama. Aga mõnikord, kui liialt eufooriasse satun, on mul tunne, et pean end tagasi hoidma. Et seda suhtlust peab natuke kammitsema, sest muidu rikun selle ära. Või räägin endast liiga palju ja olen ta ees alasti. Justkui peaks ma ennast koguaeg kaitsma.
Siin, selles organisatsioonis töötades, tundub et inimesed on justkui igaüks oma kaevikus. Valmis iga hetk oma relva haarama ja tulistama, kui keegi peaks juhuslikult tema poole toru keerama. Mõtlemata ja aega varumata. Mõni saab pihta ja ta kest lüüakse minema, mõned hoiavad kokku ja teevad teineteisele katet, mõni on aastate jooksul kasvatanud selga endale kuulikindla naha. Seda enam tunnen, et kellegi päris ligidale laskmine on sama, mis vaenlasega voodisse minemine..
Aga ma ju armastan inimesi. Ja ma armastan neid emotsioone, mida inimesed omavahel tekitavad. Ja neid mälestusi, mis ainult kahte inimest seovad. Ja kõike seda ilusat, mida inimesed teha oskavad. Kuidas siis olla armastusväärne ja lahinguvalmis üheaegselt? Kas see on umbes sama nagu hea naine on ühteaegu nii ema oma lastele kui ka armuke oma mehele? 08:50 0 comments
