Minu elu on üks suur ootuste jada. Ootamine on see, mida ma ei salli, aga ilma selleta on elu tühi. Asjad, mis tahavad ootamist, on kätte jõudes eriti südamelähedased.
Hetkel ootan ma augustit. Siis kui saan oma viimse kui asja Pärnusse viia ja end seal sisse seada. Et ma saaks oma kodus külalisi vastu võtta. Kooki küpsetada ja küünlaid põletada. Et ma saaks minna Vallikääru lonkima ja Tervisesse türgi sauna. Naine, eks?
Selleks, et need asjad kätte jõuaksid, on vaja tõmmata kokku otsad Tartus. Ma tean, ma tean - esimesed paar päeva nutan ma endal silmad peast, sest Mobisse jääb palju maha. Aga ikkagi tahan ma juba ära. Naine, eks?
Ma olen viimasel ajal nii palju sõitnud, et tunnen end nagu pikamaa-taksojuhina. Tartu-Pärnu-Jõgeva-Tartu-Pärnu-Nõva-Pärnu-Tartu...öakk. Aga ma ei jõua ära oodata, mil saan minna Võrtsu äärde ja mere äärde. Naine, eks?
Ja mul on uus armastus. Õigemi, kaks uut armastust. System Of a Down'i "Mesmerize". Öeldakse, et geniaalsusest hulluseni on vaid üks samm. Nemad on selle astunud. See samm oli geniaalne.
Ja Sixx:AM "The Heroin Diaries Soundtrack". Teha raamatule heliriba on täiesti geniaalne. Ootan järgmist sammu.
Everybody gets high
Everybody gets low
Everybody gets bruised
Everybody gets sold
/Van Nuys/ 16:48 0 comments
Midagi Siimule kah:
PS! Mu vanemad on järjekordselt reisilt tagasi (tegelt juba ammu), aga siit saab nende tegemiste kohta lähemalt lugeda. 10:03 0 comments
Nädalavahetus oli raju. Tõsine suvine pummelung looduskaunis ämma-äia kodus. Kogu nädalavahetuse algatas uue kodu ja töö otsimine. Lisaks peotäis sauna, hulgaliselt rannailma ja väike suplus merevees. Siiani on Pärnu jätnud mulle vaid hea mulje. Tundub lausa nagu oodataks mind seal. Can't wait! 10:31 0 comments
Eile vaatasin "Klassi" ära. Kuna ma olin teadlik selle äärmiselt masendavast mõjust, siis oskasin end juba ette valmistada ning aeg-ajalt endale meelde tuletada, et "see on kõigest film". Kui hakkasin seejärel oma kooliaega meenutama, siis tulid küll mõned seigad meelde, kus kellegi jope vedeles garderoobi prügikastis (hõkk!) või kuidas klassiõdede vaheline rivaalitsemine igapäevaellu "põnevust" tõi. Aga minu sinisilmne süda siiski usub, et nii nagu igas klassis on oma Tõnisson ja Toots, on igas klassis ka keegi, kes ei laseks tervel klassil ühe inimese vastu seista (eriti tänapäeval!). Vähemalt mitte füüsilist vägivalda tolereerides. Ja lisaks sellele usub minu sinisilmne süda, et abi palumine ei ole häbiasi.
Aga mine võta kinni, inimesi on ju igasuguseid ja noorena ei oska asju objektiivselt hinnata. Kõigile neile, kes tunnevad või on elus tundnud, et neile tehakse ülekohut, teadmiseks - "Karma is a bitch"! :) 08:39 0 comments
Esiteks, käisin ma kalal. Ma olen ka varem kalal käinud, aga pole kunagi ühtegi kala ise püüdnud. Ja see on väga mõnus spordiala. Nagu ütles Veiko: kalapüüdmine on nagu mäng - kord võidab kala ja kord võidab kalamees! Mängurõõmule lisaks veel linnulaul ja ussipiinamine - milline mõnus kooslus.
Teiseks, mängisin ma jalgpalli. Okeiokei, kooli ajal sai koos klassiõdedega pallile järele joostud ja mingis suunas seda ka edasi lükatud, aga ma ei nimetaks seda jalgpalli mängimiseks. Minu kolleegid aga on mõnusalt spordilembesed ja sel nädalal esimest korda leidsin end nendega koos "päris" jalkat mängimas. Kui shvonism ja seksism välja arvata, siis on meestega päris fun sportida. Selle tegevuse tulemuseks on mul mõlema suure varba küüned katki, naermis-, keeramis- ja kõndimislihased valusad ja untsuläinud maniküür. Aga õnneks kasvavad küüned tagasi ja lihastel on kombeks taastuda.
Kolmandaks käisin ma elus esimest korda Inese ja Blacky kontsertidel. Mõlemal olin ma umbes kaks minutit. Aga kontsert oli ja mina olin. Õllesummeril polnud ma varem käinud ja The Sun polnud varem tundunud igavam. Seegi esimene kord. 17:26 0 comments
