Minu elu on üks suur ootuste jada. Ootamine on see, mida ma ei salli, aga ilma selleta on elu tühi. Asjad, mis tahavad ootamist, on kätte jõudes eriti südamelähedased.
Hetkel ootan ma augustit. Siis kui saan oma viimse kui asja Pärnusse viia ja end seal sisse seada. Et ma saaks oma kodus külalisi vastu võtta. Kooki küpsetada ja küünlaid põletada. Et ma saaks minna Vallikääru lonkima ja Tervisesse türgi sauna. Naine, eks?
Selleks, et need asjad kätte jõuaksid, on vaja tõmmata kokku otsad Tartus. Ma tean, ma tean - esimesed paar päeva nutan ma endal silmad peast, sest Mobisse jääb palju maha. Aga ikkagi tahan ma juba ära. Naine, eks?
Ma olen viimasel ajal nii palju sõitnud, et tunnen end nagu pikamaa-taksojuhina. Tartu-Pärnu-Jõgeva-Tartu-Pärnu-Nõva-Pärnu-Tartu...öakk. Aga ma ei jõua ära oodata, mil saan minna Võrtsu äärde ja mere äärde. Naine, eks?
Ja mul on uus armastus. Õigemi, kaks uut armastust. System Of a Down'i "Mesmerize". Öeldakse, et geniaalsusest hulluseni on vaid üks samm. Nemad on selle astunud. See samm oli geniaalne.
Ja Sixx:AM "The Heroin Diaries Soundtrack". Teha raamatule heliriba on täiesti geniaalne. Ootan järgmist sammu.
Everybody gets high
Everybody gets low
Everybody gets bruised
Everybody gets sold
/Van Nuys/ 16:48 0 comments
