Sa kindlasti oled näinud juba Malanje uut liiget Miisut ja tahad teada, miks see mul seal ripub.

Miisu on meie helinate-logode portaal ning antud plätakas aitab sul sinna kergesti ligi pääseda, et oma telefon veelgi ilusamaks teha. Lisaks aitab see igakord, kui sina sealt midagi tellid, minu kukrusse sendi libistada. Mina olen nimelt Miisu edasimüüja. Seda saad ka sina olla. Ja kui sul on enda tehtud pilte, helinaid või muud kraami, mida teistele raha eest pakkuda, siis saad sa olla Miisu tootja. Väga lihtne moodus endale passiivselt kommiraha teenida.

Ma tahtsin veel rääkida teisestki põnevast asjast, mis Mobis minuni jõudnud on. Näiteks sellest, et ma saan iseendale mailboxi helistada. See tähendab, et loominguline nagu ma olen, tekivad kõikse paremad mõtted just siis, kui neid mitte kuhugi talletada ei ole. Näiteks autoroolis või koeraga jalutamas. Aga telefon on mul ju isegi dushi alla minnes kaasas. Ja nii ongi mul üks number, millele helistades võtab vastu Lauri häälega mootor ja tahab, et ma temaga räägiks. Pärast kõne lõppu salvestatakse kogu tekst mp3-na minu kirjakasti. Pisikese seadistuse abil saaks ideeliselt ka oma sõpradele sel moel meilboxi armsaid ja asiseid teateid jätta. Vinge.

Ehkki K-Kohukese paanika ajal olin mina õndsalt Euroopas, jõudis see teema siiski otsapidi ka minuni. Lausa nii palju, et ma kasutasin seda kaasust oma sealses Media & Politics' essees.

Kummastav on aga see, et kohtuotsuse järgi peab Tarbijakaitseamet tasuma Euro RSCG Idea advokaadikulud, kuna Eesti õigussüsteemi kohaselt ei ole moraali- ja sündsustunde mitterakendamine väärtegu. Ehk võiks siinkohal tsiteerida Rein Langi ja tema kurikuulsaid sõnu: juriidiliselt on kõik korrektne.

Tegelikult mulle natuke isegi meeldib, et ka Eestis selliseid aktsioone ette võetakse ja neist puhtana välja tullakse. Just meedia (ära)kasutamise mõttes. Minu arust ongi Eestis liiga vähe tõeliselt tabavaid kampaaniaid, mis rohkem kui ühele valupunktile rõhuvad. Jama on aga see, et "keskmine eestlane" ei saa reklaamiagentuuride mitmetasandilistest mõttekäikudest tihti aru.

Loe lisa siit.

Siin ka pilt tõestamaks seda, et ma ikka käisin kalal:


Ja palju õnne Mannile!

Laupäeval sain kätte oma esimese sünnipäevakingi - Linnateatri külalisetenduse "Eesti Teatri Laulud" pileti. Tegelikult ei olnud see mingi etendus. Noored lihtsalt olid kokku pannud ja nüüd esitasid erinevaid tuntud ja tundmatuid lugusid, mida Eesti teatri ajaloos rohkem või vähem ette kantud on. Kui aus olla, siis olin juba ammu tahtnud mõnele etendusele minna päris üksi. Et kuidagi teistmoodi olla selles kontekstis ja ainult endale saada elamust.

Minu kõrval istus onu, kes enne etendust ja vaheajal luges prantsusekeelselt matemaatikaõpikut ja vahepeal ütles kõva häälega "oi!", kui midagi põnevat sealt välja luges. See oli omamoodi armas, sest selliseid meinstriimist väga kaugel olevaid inimesi enam nii tihti ei näe.

Hele Kõre ja Evelin Pang on muidugi supernaised. Milline hääl ja teatraalsus! Millegipärast on mulle sümpaatne ka Argo Aadli - veidra ilmega mees, kellest suurt midagi ei tea.

Aitäh Kaarlile, kes tuli mõttele selline kingitus mulle teha. Väga armas äraolemine oli!

Leidsin ühelt blogilt sellise asja, kus on võimalik koostada omaenda maailmakaart. Punasega on märgitud need riigid, kus minul on olnud au viibida. Pean tunnistama, et ehkki pidasin end päris palju reisinud inimeseks, selgus valus tõde, et maailma mastaabis on Euroopa ikkagi kuradi väike. Viimasel ajal on jube popiks muutunud reisimine võimalikult eksootilistesse paikadesse. Ja üldse mitte eksootilistesse selle kõige ilmastikumas kontseptsioonis, vaid just kaugus ja tundmatus tundub olevat parameetriteks. Eriti trendikad inimesed käivad näiteks Kuubal, Vietnamis või Tais neljanädalastel trippidel, kohalike oludega tutvumas ja hakkama saamas. Või siis Austraalias - niisama.

Mulle tundub, et Euroopa ja sealhugas ka Eesti on esialgu ka ääretult tore koht, kus ringi vaadata. Ei tasu ju 20-aastaselt käia ära maailma kaugeimas punktis, et siis ülejäänud elu lähemal käia..? Nagu arvas ka papa Sirkel Wikmani poistes, kui Jaak tahtis Virvega Tenerifele kaasa minna. Ja kes üldse ütles, et kaugus loeb?

Kui ma mõni aeg tagasi avaldasin nördimust sellise toitlustuskoha nagu Sviit kogemuse kohta, siis täna veetsin vaevalised poolteist tundi kohas, mis samuti meeldivat muljest just ei jätnud. Koha nimi "Werneri kohvik" (kodukat kusjuures ma ei leidnud) ja see on uue näoga vana Werner. Miks ma sinna üldse läksin? Sest ma kõnnin peaaegu iga päev sellest mööda ja silt Cafe Lounge tundus eriti ahvatlev. Samuti olin lehest selle kohta lugenud ning mulle oli jäänud mulje, et tegemist on järjekordse mõnusa söögikohaga, mida viimastel aastatel Tartus nagu seeni pärast vihma tekkinud on.

Eesmärgiks oli mul lõunasöök. Kaasosalisteks Kaarel ja Peeter. Esimese asjana märkasin, et ettekandjaid on vaat et rohkem kui kliente ning kliente oli seal peale meie veel päris mitu. Kõik ettekandjad-baaridaamid-misiganesametikohad olid ühe väikse leti taga, igaüks sebides just enda jaoks midagi valmis. Lisainfona olgu veel öeldud, et ettekandjad ei olnud oma esimeses nooruses. Lisaks veel mõni kokk või muu köögitööline, kes end t-särgis ja suhteliselt ebaesteetilises kontekstis saalis ilmutas (vist käisid klientidega koos samas vetsus).

Kuna olime Peetriga alguses kahekesi, siis toodi meile kaks menüüd - minule üks ja Peetrile hoopis teine - teise korruse menüü (teatavasti on teisel korrusel eriti uhke restoran). Meie, võhikud nagu me oleme, kehitasime õlgu ja asusime valima. Kui ettekandja tellimust võtma tuli, siis selgus, et Peetrile oli toodud vale menüü ja ta pidi 10 sekundiga endale uue roa valima. Muidugi, ikka juhtub, aga siiski tekitas piinliku olukorra, sest kui teenindajal on paha, on seda ka kliendil. Ja siis ta vabandas, et kõik on nii uus..

Järgmine hetk oli 45 minutit hiljem, kui me ikka veel ootasime oma salateid ja mina oma joogigi olin jõudnud lõpetada. Ma ei saanud silmi ära ruumilt, mis oli värvitud tumepruuniks, akende ees mustad kardinad, kahes nurgas suured mustad põrandalambid ning ruumi täitsid suured tumepruunid toolid ja diivanid. Mis eesmärgiga tehakse koht, kuhu päike mingi nipiga sisse ei paista veel tumepruuniks? Ma ei imesta, et Kaarli esimene kommentaar asjale oli: Ma saan aru, et siin käivad ainult vanad inimesed, aga kas sellepärast peab siis leinamuusikat laskma?

Toidud olid enamvähem. Või siis maitse asi, nagu öeldakse. Mind ei üllatunud see, kui ettekandja tõi käsitsi koostatud arve ning teatas, et kaardimakse juba mitu päeva ei tööta. Aga ärge muretsege - paari päevaga peaks korda saama. Miks ei öelnud ta seda kohe alguses? Läks meelest..

Oeh, ma tegelikult ei ole eriline kritiseerija ja olen teenindamisel küll ja küll olnud piinlikes olukordades, kus tahaks maa alla vajuda, eriti veel kui need piinlikud olukorrad kipuvad ühtede ja samade kundedega ette tulema. Aga mõõdukalt kriitikat on lubatud. Ma loodan, et suvel, kui nende imearmas suvekohvik avatakse, on seal hoopis parem lõunatada ja jääveini juua. Aga ma ei ole üldse kindel, et ma sinna lähiajal tagasi lähen.

Ahjaa, kiitust ka - väga ilusad noad ja kahvlid olid. Tõesti stiilsed!

Tahaks veel rääkida sellest, kuidas me Treimanis käisime, kuidas ma esimest korda elus mitte-suvel randa nuusutasin, kuidas ma pajukiisusid/-tibusid nägin, kuidas ma öösel koju jalutasin ja kummitusi kartsin.



Räägin ehk kunagi hiljem.

Ei ole enam roosa. Sinine hoopis. Ma võin ausalt öelda, et pärast tagasitulekut ei olegi ma enam end roosana tundnud. Kohe kuidagi ei oska enam selliselt kirjutada nagu varem. Ehk on see ka sellest, et elu on läinud niipalju isiklikumaks. Sa isegi ei kujuta ette, mida ma vahepeal näinud ja teinud olen ja kui palju ma sellest kõigest rõõmu olen tundnud. Ja kui rõõmus ma olen, et mul on kaks kodu ja et kevad on tulemas ja et suveks on ilusad plaanid. Ja et ma ei ole enam roosa.

Sattusin lugema Raekoja platsis asuva Cafe Truffe saamislugu. See on tegelikult EAS-i uus projekt "Stardipäevik". Minu arust väga hästi kirjutatud ja asjahuvilisele tohutu infoallikas. Kusjuures segavaks faktoriks ei saanud isegi see, et Tüdrukul selle kohaga pahad kogemused on. See on ju tegelikult normaalne, et inimeste vahel võib arusaamatusi ja hõõrumisi tulla. See ei tähenda, et üks või teine üdini halb oleks. Igatahes, soovitan lugeda.

Täna oli minu jaoks veidi tähtsam päev kui tavaliselt. Nimelt käisin esimest korda üksinda kliendikohtumisel ning tundub, et sain hakkama. See on nii põnev, kui on midagi, mida sa nii hirmsasti tahad, aga selle saamine on natuke raskem kui kerge. Aga mul on juba traditsiooniks kujunenud, et aeg-ajalt tuleb selliseid asju ette võtta ning endaga väike maadlus pidada. See värskendab olemist ja nihutab võimete piire natuke edasi.
Ja tore, et kevad on käes. Veider on istuda hommikul rongi peale, kui väljas on juba valge ja õhtul Tartusse tagasi jõuda, kui veel ei ole täitsa pime väljas.

Vaikselt mõtlen tuleviku peale..