Leidsin ühelt blogilt sellise asja, kus on võimalik koostada omaenda maailmakaart. Punasega on märgitud need riigid, kus minul on olnud au viibida. Pean tunnistama, et ehkki pidasin end päris palju reisinud inimeseks, selgus valus tõde, et maailma mastaabis on Euroopa ikkagi kuradi väike. Viimasel ajal on jube popiks muutunud reisimine võimalikult eksootilistesse paikadesse. Ja üldse mitte eksootilistesse selle kõige ilmastikumas kontseptsioonis, vaid just kaugus ja tundmatus tundub olevat parameetriteks. Eriti trendikad inimesed käivad näiteks Kuubal, Vietnamis või Tais neljanädalastel trippidel, kohalike oludega tutvumas ja hakkama saamas. Või siis Austraalias - niisama.

Mulle tundub, et Euroopa ja sealhugas ka Eesti on esialgu ka ääretult tore koht, kus ringi vaadata. Ei tasu ju 20-aastaselt käia ära maailma kaugeimas punktis, et siis ülejäänud elu lähemal käia..? Nagu arvas ka papa Sirkel Wikmani poistes, kui Jaak tahtis Virvega Tenerifele kaasa minna. Ja kes üldse ütles, et kaugus loeb?

Kui ma mõni aeg tagasi avaldasin nördimust sellise toitlustuskoha nagu Sviit kogemuse kohta, siis täna veetsin vaevalised poolteist tundi kohas, mis samuti meeldivat muljest just ei jätnud. Koha nimi "Werneri kohvik" (kodukat kusjuures ma ei leidnud) ja see on uue näoga vana Werner. Miks ma sinna üldse läksin? Sest ma kõnnin peaaegu iga päev sellest mööda ja silt Cafe Lounge tundus eriti ahvatlev. Samuti olin lehest selle kohta lugenud ning mulle oli jäänud mulje, et tegemist on järjekordse mõnusa söögikohaga, mida viimastel aastatel Tartus nagu seeni pärast vihma tekkinud on.

Eesmärgiks oli mul lõunasöök. Kaasosalisteks Kaarel ja Peeter. Esimese asjana märkasin, et ettekandjaid on vaat et rohkem kui kliente ning kliente oli seal peale meie veel päris mitu. Kõik ettekandjad-baaridaamid-misiganesametikohad olid ühe väikse leti taga, igaüks sebides just enda jaoks midagi valmis. Lisainfona olgu veel öeldud, et ettekandjad ei olnud oma esimeses nooruses. Lisaks veel mõni kokk või muu köögitööline, kes end t-särgis ja suhteliselt ebaesteetilises kontekstis saalis ilmutas (vist käisid klientidega koos samas vetsus).

Kuna olime Peetriga alguses kahekesi, siis toodi meile kaks menüüd - minule üks ja Peetrile hoopis teine - teise korruse menüü (teatavasti on teisel korrusel eriti uhke restoran). Meie, võhikud nagu me oleme, kehitasime õlgu ja asusime valima. Kui ettekandja tellimust võtma tuli, siis selgus, et Peetrile oli toodud vale menüü ja ta pidi 10 sekundiga endale uue roa valima. Muidugi, ikka juhtub, aga siiski tekitas piinliku olukorra, sest kui teenindajal on paha, on seda ka kliendil. Ja siis ta vabandas, et kõik on nii uus..

Järgmine hetk oli 45 minutit hiljem, kui me ikka veel ootasime oma salateid ja mina oma joogigi olin jõudnud lõpetada. Ma ei saanud silmi ära ruumilt, mis oli värvitud tumepruuniks, akende ees mustad kardinad, kahes nurgas suured mustad põrandalambid ning ruumi täitsid suured tumepruunid toolid ja diivanid. Mis eesmärgiga tehakse koht, kuhu päike mingi nipiga sisse ei paista veel tumepruuniks? Ma ei imesta, et Kaarli esimene kommentaar asjale oli: Ma saan aru, et siin käivad ainult vanad inimesed, aga kas sellepärast peab siis leinamuusikat laskma?

Toidud olid enamvähem. Või siis maitse asi, nagu öeldakse. Mind ei üllatunud see, kui ettekandja tõi käsitsi koostatud arve ning teatas, et kaardimakse juba mitu päeva ei tööta. Aga ärge muretsege - paari päevaga peaks korda saama. Miks ei öelnud ta seda kohe alguses? Läks meelest..

Oeh, ma tegelikult ei ole eriline kritiseerija ja olen teenindamisel küll ja küll olnud piinlikes olukordades, kus tahaks maa alla vajuda, eriti veel kui need piinlikud olukorrad kipuvad ühtede ja samade kundedega ette tulema. Aga mõõdukalt kriitikat on lubatud. Ma loodan, et suvel, kui nende imearmas suvekohvik avatakse, on seal hoopis parem lõunatada ja jääveini juua. Aga ma ei ole üldse kindel, et ma sinna lähiajal tagasi lähen.

Ahjaa, kiitust ka - väga ilusad noad ja kahvlid olid. Tõesti stiilsed!

Tahaks veel rääkida sellest, kuidas me Treimanis käisime, kuidas ma esimest korda elus mitte-suvel randa nuusutasin, kuidas ma pajukiisusid/-tibusid nägin, kuidas ma öösel koju jalutasin ja kummitusi kartsin.



Räägin ehk kunagi hiljem.