Mängime seda mängu, et armastus sai otsa, kui me ära läheme..
Kui hommik uksest sisse tuleb.. 19:42 0 comments
Ma olen viimasel ajal palju üksi olnud. Kui pole parasjagu neid, kellega kõigest ja kõigist rääkida, siis tundub, et polegi kedagi. Need üksikud kallid, kes on nagu mina, ainult teises kehas.. Neid hetkel ei ole. Ja nii ma teen oma igapäevaseid toimetusi omaette. Öösel magan ise enda und. See on liiga tavaline. Ja sellest ka pisut masendavam.
Aga terve tänase päeva olen olnud eilse öö kütkes. Mul ei saa kehadest iial küll. Need lõhnad ja hääled... Kui nahk läheb kogemata vastu nahka.. Selle nimel oleksin nõus loobuma rummikoolast ja vesipiibustki!
Käisin metsas. Eesti Skautide Ühingu ja Eesti Gaidide Liidu suurlaagril. Kalla oli oma sõpradega seal mingi asjataja ja mina käisin neil külas. Mulle õudselt meeldis, et nad olid teinud oma pesa teistest eemale, metsa sisse, oja kaldale. Oma siidikäppadega ehitasin koha, kus magada ja uni oli mmmmagus.. Mets on lahä.
Karini sünnipäev päev enne seda oli ka vahva. Esmakordselt seltskonnas inimestega, kelle blogisid ma salaja loen ja keda CT-s kohanud olen. Söögitoimkonna täieõigusliku liikmena tundsin, et minu kohalolek on igati õigustatud. Sain inspiratsiooni, õige pisut juurde tahtmist mitte leppida vähemaga kui on maksimaalne..
Emmiga trehvasin eile. Küll üsna hetkeks, aga ma rohkem nagu ei olekski viitsinud. Selles mõttes, et kui oleksime hakanud pikemalt veinipudelit tühjendama, oleksime ülekantud mõttes üksteist alasti kiskunud ja siis põhjalikult nuusutanud.. See aga oleks võtnud päeva.. või paar..
Vahepeal tundus, et meie suhtlemine on jäänud nii pinnapealseks, et mind lausa enam ei huvitagi, mis ta teeb. Aga nüüd selline teadmine hoopis hajus ja tunne on hea. Tunne on nagu saaks meist asja. Tunne on nagu elaksime siiski ühes maailmas. Aitäh.
Hollandi asi hakkab ilmet võtma. Ma kardan. Täiega. Mitte enda pärast, mitte Hollandi pärast. Tema pärast kardan...
Hoiame kokku. Oleme armsad ja teeme head. 14:55 0 comments
Kadrike on haiglas. Käisin teda täna vaatamas. Ma arvan, et ma ei suuda ära aduda seda valu ja vaeva, mis tema sees on ja siis tundubki mulle, et tal on kõik täitsa okei juba. Aga see ema süda, mis tema sees kipitab.. sellele ma ei söanda mõeldagi. Olla seitsmendat nädalat haiglas, teadmisega, et sinu maailma kõige armsam ja väiksem laps on kodus, isa hoole all. Samas, ehk on just see igatsus mootoriks, mis ei luba tal alla anda...
Väike kopakas on. Eks ikka aeg-ajalt saab volüüm otsa ja siis tuleb mõnda aega vaikust nautida. Natukene tühi tunne on. Aga samas lootusrikkalt tühi. Mõtlen, et jõle hea, kui ma ära lähen. Teinekord aga mõtlen, et suurt vahet ei olegi? Aga ma siiski loodan, et keskkonnavahetus on hea. Eelkõige mulle endale selleks, et rattale jälle hoog sisse lükata.
Kui töötada kollektiivis, kus sa oled üks väheseid naisi meeste seas, siis on normaalne, et ühel hetkel jätad deadline'id sinnapaika ja kukud koristama:) Nüüd on hea olla... 18:14 0 comments
150-aastase ajalooga talumajal on nii mõndagi, mida nõukaaegsetel majadel või kapitalismiajastu vägevatel pole. Ja see "midagi" andis mõnusa suvesooja une ja armsad kaks päeva. Ja järvemärjad riided ja uppunud sandaali. Mis pika tuukerdamise peale siiski kätte leiti. Igavesti vahva.
Ma arvan, et esimest korda elus tunnen end asjalikuna. Töö mõttes, i mean. Ma tean, olen ennegi töötanud ja olnud nö. asjalik, aga eile ja täna tuli see kuidagi eriti hästi välja. Mulle meeldib olla selle pidevalt loksuva supi sees ja tasakesi lusikaga endale suutäisi haarata. Mulle meeldib, et mul on kohustused, mis mulle alati ei meeldi, aga mille tegemisel ma end maru hästi tunnen. Ja üle kõige meeldib, et mu töö võimaldab mul vabalt valitud ajal tööd mitte teha. 22:13 0 comments