Ma olen viimasel ajal palju üksi olnud. Kui pole parasjagu neid, kellega kõigest ja kõigist rääkida, siis tundub, et polegi kedagi. Need üksikud kallid, kes on nagu mina, ainult teises kehas.. Neid hetkel ei ole. Ja nii ma teen oma igapäevaseid toimetusi omaette. Öösel magan ise enda und. See on liiga tavaline. Ja sellest ka pisut masendavam.
Aga terve tänase päeva olen olnud eilse öö kütkes. Mul ei saa kehadest iial küll. Need lõhnad ja hääled... Kui nahk läheb kogemata vastu nahka.. Selle nimel oleksin nõus loobuma rummikoolast ja vesipiibustki!
Käisin metsas. Eesti Skautide Ühingu ja Eesti Gaidide Liidu suurlaagril. Kalla oli oma sõpradega seal mingi asjataja ja mina käisin neil külas. Mulle õudselt meeldis, et nad olid teinud oma pesa teistest eemale, metsa sisse, oja kaldale. Oma siidikäppadega ehitasin koha, kus magada ja uni oli mmmmagus.. Mets on lahä.
Karini sünnipäev päev enne seda oli ka vahva. Esmakordselt seltskonnas inimestega, kelle blogisid ma salaja loen ja keda CT-s kohanud olen. Söögitoimkonna täieõigusliku liikmena tundsin, et minu kohalolek on igati õigustatud. Sain inspiratsiooni, õige pisut juurde tahtmist mitte leppida vähemaga kui on maksimaalne..
Emmiga trehvasin eile. Küll üsna hetkeks, aga ma rohkem nagu ei olekski viitsinud. Selles mõttes, et kui oleksime hakanud pikemalt veinipudelit tühjendama, oleksime ülekantud mõttes üksteist alasti kiskunud ja siis põhjalikult nuusutanud.. See aga oleks võtnud päeva.. või paar..
Vahepeal tundus, et meie suhtlemine on jäänud nii pinnapealseks, et mind lausa enam ei huvitagi, mis ta teeb. Aga nüüd selline teadmine hoopis hajus ja tunne on hea. Tunne on nagu saaks meist asja. Tunne on nagu elaksime siiski ühes maailmas. Aitäh.
Hollandi asi hakkab ilmet võtma. Ma kardan. Täiega. Mitte enda pärast, mitte Hollandi pärast. Tema pärast kardan...
Hoiame kokku. Oleme armsad ja teeme head. 14:55 0 comments
