Kadrike on haiglas. Käisin teda täna vaatamas. Ma arvan, et ma ei suuda ära aduda seda valu ja vaeva, mis tema sees on ja siis tundubki mulle, et tal on kõik täitsa okei juba. Aga see ema süda, mis tema sees kipitab.. sellele ma ei söanda mõeldagi. Olla seitsmendat nädalat haiglas, teadmisega, et sinu maailma kõige armsam ja väiksem laps on kodus, isa hoole all. Samas, ehk on just see igatsus mootoriks, mis ei luba tal alla anda...
Väike kopakas on. Eks ikka aeg-ajalt saab volüüm otsa ja siis tuleb mõnda aega vaikust nautida. Natukene tühi tunne on. Aga samas lootusrikkalt tühi. Mõtlen, et jõle hea, kui ma ära lähen. Teinekord aga mõtlen, et suurt vahet ei olegi? Aga ma siiski loodan, et keskkonnavahetus on hea. Eelkõige mulle endale selleks, et rattale jälle hoog sisse lükata.
Kui töötada kollektiivis, kus sa oled üks väheseid naisi meeste seas, siis on normaalne, et ühel hetkel jätad deadline'id sinnapaika ja kukud koristama:) Nüüd on hea olla... 18:14 0 comments
