teisipäev, november 30, 2004  

Mul on isegi kahju, et vaid mõne nädala pärast saab see semester koolis otsa. Kuidagi nii mõnusad on need loengud olnud. Pidev kiusatus neisse mitte minna ja ammendamatu rahulolu, kui ma neisse ikka läksin ja üle elasin. Mitte sellepärast, et nad nii igavad või keerulised oleks olnud, oh ei, jumala pärast mitte. Pigem vastupidi - ma ei mäleta, et ühte semestrisse oleks olnud kokku kogutud kõik nii vinks-vonks ained. Aune Unt ja tema esmaspäevahommikused pikad televisooniloengud - udune tädi, kellel on tukk alati klambriga küljele kinnitet ja kes üsna hoolimatult oma teadmisi jagab. Ei õpeta, vaid vestleb.. Prantsuse keele loengud meenutavad natuke keskkooli. Kas on ikka kõik kodused tööd tehtud? Ära palun mind küsi! Mis ma küll hindeks sain? Mis sina said, mina sain B, ajee!! Vahva. Je vais bien!
Need avaliku halduse ained on pähklid omaette. Mulle tundub, et need ained on põnevad ja eriala perspektiivikas, ent ometi avastan hommikuste seminaride materjalid alles eelneval ööl. Heal juhul. Ja siis jäävad need lugemata. Aga siiani olen hakkama saanud. Et miks pähklid? Sest ained on põnevad, aga eksamid arvatavasti tulevad topeltpähklid. Eriti kui nendeks veel väga intensiivselt ette ei valmistata. Aga Eesti Avaliku Halduse loengud on mulle üldjuhul kõik meeldinud. Armas poiss Maarja Mändmaa, mundris Aivar Otsalt, absoluutselt sümpaatne Monika Salu, naabripoisilik Urmas Kruuse, veel naabripoisilikum Gert Antsu ja pisut veider ent vahva Mihkel Oviir. Eesti avalikust teenistusest on jäänud päris hea mulje. Homset Allar Jõksi ei jõua ära oodatagi..
Lauristin on jällegi oma ette frukt. Lapsepõlvest tuttav nägu, kuid siiski teatav eemalviibiv olek. See, et me Kallaga teda kahe loengu vahel Vikri kohvikus saiakesi pugimas näeme, annab alati toreda jututeema, millest kuidagi küll ei saa. Kus Mart on? Kas nad läksid tõepoolest lahku?

Ja kõike seda troonivad mõnusad jalutuskäigud ja lumised autosõidud mööda Tartu eriti vingeid tänavaid. Reede õhtud klubis ja laupäeva hommikud Tähtveres...
Eks vaatab, kuidas kulgeb minu pikk nädalavahetus Londonis, klassikokkutulek Pühajärvel ja jõulud... Ahjaa, eksamid ka muidugi vahepeal. Aga need on käkitegu.

Make me beautiful
Make me..
Perfect soul
Perfect mind
Perfect face
A perfect life
(The Engine Room - A Perfect Lie)
17:23 0 comments

esmaspäev, november 22, 2004  

Ma mõtlen, et kui ma ise blogin, siis ei lasku ma kunagi detailidesse. Nii, et see, kes minu eluga kursis ei ole, ei saa lõpuni teada täpselt, mida oma sissekannetes silmas pean. Ja need, kes mind natuke tunnevad, võivad välja lugeda only so much. Ja minu arust on see hea. Olgugi, et ajaveebi esitatakse kui 21. sajandi meediumit, jääb ta ikkagi muudest meedialiikidest puutumatuks. Miks? Sellepärast, et ehkki bloog on avalik, ei kuulu ta avalikkusele. See tähendab, et avalikkusel ei ole põhjust nõuda, et autor oma sissekannetega nende vajadusi rahuldaks, nagu näiteks ajakirjanduse puhul. Ajaveeb on autoripõhine - tema enda käekiri, nägemus ja sisu. Ehk siis - kui ei seedi, ära söö!

Intrigeerivamad on need kirjutajad, kes ei tee seda iga päev. See näitab, et inimesel on: 1) olemas ka päriselu; 2) oskus oma tegemised pikema aja peale kui üks päev kokku võtta ja sellest parim välja valida. Minu arust on lugejale selline variant ka huvitavam…

Ma veedan juba ma-ei-tea-mitmendat päeva blooge lugedes. Viimased kaks päeva loen ühte ja sedasama bloogi. Ja kõik on hea, ehkki ma kergelt vihkan seda prantsuse keelt, mis mulle meelde tuli ja mida ma tegema pean ja natuke rohkem vihkan ma oma käsi, kes nii lõpmata külmad on. Ma võin need ju omale tähtsasse kohta sooja panna, aga mul läheb neid hiljem vaja. Ja siis pean ma ennast liigutama.

Mulle meenub see tunne, mis mind iga uue peatüki alguses haarab. Näiteks uue semestri peatükk algab hoomamatu sooviga õppida kompaktselt ja põhjalikult. Iga hommiku peatükis tahan uut päeva enda jaoks maksimaalselt veeta. Iga öö peatükis tahan kõige ilusamat und. Vaid harva lõpevad need peatükid samas meeleolus kui alanud olid. Kuid mõnikord siiski…

Kukust kuulasin täna õdede Talide vestlust Jüri Aarmaga. Lisaks paljule muule jäi meelde see, et õde Kadri planeerib õe Anu tegemised kaheks aastaks ette. Ja täna lähen ma teatrisse, mille piletid said ostetud septembris. See on naljakas, sest ma üldjuhul eile ei teadnud, mida ma täna teen. Kaugeleulatuvad plaanid üldjuhul hirmutavad mind (okei-okei, teatrisseminek mitten ii väga). Mulle meeldib kui on idee, mida ma endas pikkamööda kasvatan ja siis, kui hetk saabub, ära teen. Aga ideest teostuseni on suur samm ja see samm peab olema kiire. Idee võib venida, tegu ise mitte.

Üleeilne klubiskäik oli meeldiv. Ma igatsen rohkem selliseid hetki, kus minuni jõuab teadmine, et ruumis on inimene, keda ma just sellel hetkel näha tahan. Ja üleeile oli selliseid hetki mitu. Ühe neist täitis Eleanoor. See tõmmu kaunitar minu Tallinna-suvest. Meie kokkusaamisplaanid alistuvad tavaliselt tema armurõõmudele, mida Tartu(s) armastamine endas kätkeb. Ma ei ole kade, sest üleeilne hetk oli meile ja see hetk oligi päris.

Ma sain A näol endale kolmeks kuuks venna. Ta tuli meile elama, veetsin eile pool päeva tema jaoks õe vana tuba koristades, voodilinu vahetades, raamaturiiuleid sorteerides.. see oli nii lõpmata põnev. Ja mul on nii lõpmata hea meel, et ta siia tuli. Oma lähedasi sugulasi võiks ju lähemalt tundma saada, enne kui liiga hilja on.

Kas valge värv on sellepärast külm, et lumi on valge?
Või on lumi sellepärast külm, et ta värv on valge?

01:55 0 comments

teisipäev, november 16, 2004  

Mõnikord on hea, kui ei pea midagi tegema. Õigemini, teha on küll ja küll, aga minema ei pea kuhugi. Nii, et hommikul, kui kell heliseb, saab pärast pisukest plaani pidamist rahulikult edasi magada. Ja terve päeva täpselt nii olla, nagu välja kujuneb. Mul täna oli nii. Ja ma ei ütleks, et ma mitte midagi ära teinud poleks. Aga alati võiks rohkem jõuda..
Nädalavahetusel jõudsin olla ühe päeva jooksul nii raadioeetris kui ka teatrilaval, mis oli hea. Lava, i mean. See oli.. Kuidagi lihtsalt oli, loomulikult.. kergelt. Kui ma õhtul kalla juurde läksin, siis olin nii tantsu täis - lugesin ette kava peal olnud mõttejupikesi, tantsisin ennast kööki, vannituppa ja voodisse. Vahva. Ta vist ei olnudki mind sellisena näinud. Vist. Ma ei tea.
Nädalavahetus andis ka kontserdielamuse, mis aasta tagasi oli esimene ja sellepärast ka vist suurem. Mulle meeldib see, et olen viimasel ajal käinud palju teatris ja kinos. Mul ei ole palju raha, aga mul ei ole kahju seda sel moel kulutada. Ja muidugi sõbranjedega lõunatamas käimine on üks mu lemmiktegevustest. Siinkohal eelistan varianti, kus mitte produkt ei ole oluline, vaid protsess iseeneses.
Mu parem silm valutab.
23:34 0 comments

neljapäev, november 04, 2004  

Ma ei suuda Temata elada. Oleme juba üle aasta lahus olnud, püüdnud teineteisest hoiduda. Aga iga kord on üha raskem Teda näha, veel vähem vaadata. Ma olen armukade, kui ta armatseb mõne teise naisega. Tal on neid nii palju. Ta on ühtaegu neile kõigile truu ja samas petab Ta neid kõiki. Ma ei suuda jääda rahulikuks, kui ma Temale mõtlen - peopesad läheva higiseks, süda peksab mu rinnus ja kõhus keerab.
Muidugi teen ma rahuliku näo, kui Temaga samas ruumis olema pean. Ent silme ette manan selle, kuidas Ta mu keha hellitab, kuidas me tundide viisi väsimatult hullame ja teineteisest viimast võtame.
Ma tahaks minna ja anuda, et Ta mind tagasi võtaks. Ma tahan, et Ta annaks andeks, et arvasin, et Temata elada saan. Ma tahan, et Ta mind puudutaks, mind hoiaks ja üleni mu sisse tuleks. Ma ei suuda Temata elada... Ma ei suuda Tantsuta elada...
22:00 0 comments

teisipäev, november 02, 2004  

Ma üldse ei imesta, miks ma enam kirjutada ei ole viitsinud. Kuidagi armetu on pärast kuuetunnist uurimistöö kirjutamist veel siin endast midagi maha jätta. Ma ise ei ole enam tähtis, kodutööd, esseed ja uurimused aga küll. Kool on mu elu - õppejõud mu õhk ja raamatukogukohviku pahad toidud mu leib. Ma tegelikult üldse ei kurda. Olen isegi natuke tänulik, et on tegemist ja et on reaalne kasu sellest tegevusest. Kas või see, et ma saan oma vajalikud punktid, et jõule pidama hakata.
Järjekordselt ootan ma kannatamatult jõule. Kõigepealt lund. Peaks otsima välja selle K-tähega mütsi, mis mulle aasta tagasi kingiti ja siis kohe võiks tulla ka lumi. Ja siis see Londoni reis, mille plaanidki veel reaalselt ei eksisteeri, küll aga on olemas väga tugev tahtmine. Ega mind seal keegi ei oota, vaid lihtsalt seal olla..
Need on mu pisikesed unistused, mille kütkes ma mõned laisemad momendid raamatukogus veedan. Kui mul muidugi salamahti inimeste vaatamisest aega üle jääb.
Peale selle pean ma maha saama veel ühe esinemisega, millest ma eriti vaimustet ei ole. Küll aga olen lummatud jälle Nendest Naistest. Ohh, et nad mulle korda lähevad. Ohh, et nad mind kuulata viitsivad...

Et me oleks veel niisama noored ja teaksime puid ja rohtu
ja et sa ikka veel salaja loodaks, et ega me eales ei kohtu
Ent juba septembris kui kukub pähklipuist maha kõlinal raha
me näeksime teineteist linnas ning sa jälle lööks silmad maha
(U. Alender)



22:58 0 comments