Ma üldse ei imesta, miks ma enam kirjutada ei ole viitsinud. Kuidagi armetu on pärast kuuetunnist uurimistöö kirjutamist veel siin endast midagi maha jätta. Ma ise ei ole enam tähtis, kodutööd, esseed ja uurimused aga küll. Kool on mu elu - õppejõud mu õhk ja raamatukogukohviku pahad toidud mu leib. Ma tegelikult üldse ei kurda. Olen isegi natuke tänulik, et on tegemist ja et on reaalne kasu sellest tegevusest. Kas või see, et ma saan oma vajalikud punktid, et jõule pidama hakata.
Järjekordselt ootan ma kannatamatult jõule. Kõigepealt lund. Peaks otsima välja selle K-tähega mütsi, mis mulle aasta tagasi kingiti ja siis kohe võiks tulla ka lumi. Ja siis see Londoni reis, mille plaanidki veel reaalselt ei eksisteeri, küll aga on olemas väga tugev tahtmine. Ega mind seal keegi ei oota, vaid lihtsalt seal olla..
Need on mu pisikesed unistused, mille kütkes ma mõned laisemad momendid raamatukogus veedan. Kui mul muidugi salamahti inimeste vaatamisest aega üle jääb.
Peale selle pean ma maha saama veel ühe esinemisega, millest ma eriti vaimustet ei ole. Küll aga olen lummatud jälle Nendest Naistest. Ohh, et nad mulle korda lähevad. Ohh, et nad mind kuulata viitsivad...
Et me oleks veel niisama noored ja teaksime puid ja rohtu
ja et sa ikka veel salaja loodaks, et ega me eales ei kohtu
Ent juba septembris kui kukub pähklipuist maha kõlinal raha
me näeksime teineteist linnas ning sa jälle lööks silmad maha
(U. Alender)
22:58 0 comments
