Ma mõtlen, et kui ma ise blogin, siis ei lasku ma kunagi detailidesse. Nii, et see, kes minu eluga kursis ei ole, ei saa lõpuni teada täpselt, mida oma sissekannetes silmas pean. Ja need, kes mind natuke tunnevad, võivad välja lugeda only so much. Ja minu arust on see hea. Olgugi, et ajaveebi esitatakse kui 21. sajandi meediumit, jääb ta ikkagi muudest meedialiikidest puutumatuks. Miks? Sellepärast, et ehkki bloog on avalik, ei kuulu ta avalikkusele. See tähendab, et avalikkusel ei ole põhjust nõuda, et autor oma sissekannetega nende vajadusi rahuldaks, nagu näiteks ajakirjanduse puhul. Ajaveeb on autoripõhine - tema enda käekiri, nägemus ja sisu. Ehk siis - kui ei seedi, ära söö!
Intrigeerivamad on need kirjutajad, kes ei tee seda iga päev. See näitab, et inimesel on: 1) olemas ka päriselu; 2) oskus oma tegemised pikema aja peale kui üks päev kokku võtta ja sellest parim välja valida. Minu arust on lugejale selline variant ka huvitavam…
Ma veedan juba ma-ei-tea-mitmendat päeva blooge lugedes. Viimased kaks päeva loen ühte ja sedasama bloogi. Ja kõik on hea, ehkki ma kergelt vihkan seda prantsuse keelt, mis mulle meelde tuli ja mida ma tegema pean ja natuke rohkem vihkan ma oma käsi, kes nii lõpmata külmad on. Ma võin need ju omale tähtsasse kohta sooja panna, aga mul läheb neid hiljem vaja. Ja siis pean ma ennast liigutama.
Mulle meenub see tunne, mis mind iga uue peatüki alguses haarab. Näiteks uue semestri peatükk algab hoomamatu sooviga õppida kompaktselt ja põhjalikult. Iga hommiku peatükis tahan uut päeva enda jaoks maksimaalselt veeta. Iga öö peatükis tahan kõige ilusamat und. Vaid harva lõpevad need peatükid samas meeleolus kui alanud olid. Kuid mõnikord siiski…
Kukust kuulasin täna õdede Talide vestlust Jüri Aarmaga. Lisaks paljule muule jäi meelde see, et õde Kadri planeerib õe Anu tegemised kaheks aastaks ette. Ja täna lähen ma teatrisse, mille piletid said ostetud septembris. See on naljakas, sest ma üldjuhul eile ei teadnud, mida ma täna teen. Kaugeleulatuvad plaanid üldjuhul hirmutavad mind (okei-okei, teatrisseminek mitten ii väga).
Üleeilne klubiskäik oli meeldiv. Ma igatsen rohkem selliseid hetki, kus minuni jõuab teadmine, et ruumis on inimene, keda ma just sellel hetkel näha tahan. Ja üleeile oli selliseid hetki mitu. Ühe neist täitis
Kas valge värv on sellepärast külm, et lumi on valge?
Või on lumi sellepärast külm, et ta värv on valge?
01:55 0 comments
