Ei, mul ei ole väsinud hääl. Ärge tundke mulle kaasa, ärge vaadake mind sellisel moel. Ma olen endaga täitsa rahul. Ma hakkan endaga harjuma. Mingem laiali, ent olgem koos. Nii on hea. 21:06 0 comments
14:32 0 comments
Palju õnne, Karin!! 02:00 0 comments
Nimelt, ei tule tänaval vastu ühtegi inimest, kelle hingel poleks midagi valusat, midagi tüütut, midagi paha. Koos meie endiga ärkab hommikul ka meie mure - olgu need nii tühised kui tahes. Isegi, kui mõnel hetkel tundub, et need ei olegi teab, mis suured ja olulised asjad, on nad siiski olemas. Ja edu neile, kes neid pisikesi detaile trotsivad või veel parem - ignoreerivad. Kes meist ei oleks aeg-ajalt seda plaaninud teha. Sest need muretükid tulevad ja lähevad, aga fakt on, et täitsa ära nad ei kao. Ja "suured" inimesed kardavad neid samamoodi nagu mina praegu. Vahe selles, et nemad kardavad neid iga päev, mina ainult täna..
Kõige hirmuäratavam minu jaoks on see, kui mul on midagi hingel, aga ma ei suuda seda tuvastada, sõnadesse panna. Kui ma tunnen, et tahaks midagi muud, aga ei tea, mis see on. Või kui tean, siis ei oma aimugi selle pihta, kuidas seda saavutada. Ja siis mul on paha. Ning paralleelselt sellega hakkavad lumepallina veerema pisikesed probleemid, mis võtavad üksteisel kätest kinni ja muudkui kasvavad. Kas ei ole nii?
Ma ei tea. Ma ise olen ehk veel pisut liiga roheline, et seda nii väga kogenud olla, aga ma oletan, et nii see võib olla. Aga ma tõstan pigem kohe praegu käed ja annan alla - mina sellist elu omale ei taha. Ma ei taha olla sõltuv, ent ma tahan kuuluda kuhugi, kellelegi. Ma tahan teada, milles ma hea olen, aga selleks kulub ju aega, et seda avastada. Aga juba täna tean ma, et tahan olla teistele. Ja seeläbi iseendale. Tahan mitte omada neid muresid, mille põhjustab argipäev. Tahan mitte igatseda inimesi, aegu ja kohti. Tahan olla ühes hetkes ja ühes kohas. Aga ühe eluaja jooksul on see peaagu, et ilmvõimatu. Mis siis teha? Minna ülikooli ja käia seda sama rada, mida targemad ja rumalamad enne mind? Joonistada päevast päeva seda sama mustrit, mida iga teine tänaval vastutulija? Parema meelega ma tänaval ei kõnnikski siis..
Ma võin ju tahta olla innovaator. Võin arvata, et olen milleski parem, aga kes ütleb, et ma seda ka olen. Ehk olen ma lihtsalt liiga pehme vati sees kasvanud, ega suuda aduda, et mitte teoretiseerimine ei tee mind rahulolevaks, vaid töö. Ma tahan tahan tahan kohe kohe kohe. Isegi, kui ma kohe ei saa, ma tahan kohe teada, kas, millal ja kuidas ma saan. Ma olen üks kuradi pehmelt kasvanud linnalaps, kellel pole Inimese suurusest aimugi. Nii ma käin ringi, sean mind ümbritsevatele hingedele piire ja tahan, et nad mulle ütleks, mis juhtub homme. Kas ma pole naeruväärne? Parem lähen ja naeran enda üle pisut. Et siis uinuda ja hommikul asjadele uue pilguga vaadata.
Ps! I wanna be free to know the things I do alright.. 01:12 0 comments
Suvi on lqqnud vastu vahtimist..
Palju 6nne Madli ja palju 6nne Skati, et k6ik l2ks nii nagu minema pidi.
Homme on Tallinn minu. Palju 6nne! 20:29 0 comments
Kui suunata pilgid minevikku, siis ei mäleta ma ennast, kui erilist muinasjuttude armastajat. Ma ei mäleta, et oleksin andumusega vaadanud luule zhavornokki, valeria villandit jt tegijaid. Pole ma lugenud ei Harry Potterit ega vaadanud Sõrmuste Isandat. Tähesõjad ja mina oleme sama sarnased kui Euroopa Liit Nõukogude omale jne.
Pigem võib mind leida vaatamas kõikvõimalikke dokusaateid ja lugemas rikaste ja ilusate, vaesete ja ilusate inimeste elulugusid. Ehk siis teisisõnu - mitte miski minus ei viita romantikale, helesinistele ulmele ega muule sellisele jandile. Ent miks mind siis ometi süüdistatakse õhulosside ehitamises ja parandamatus unistamises? Miks ma ise tunnen, et ei suuda elada ühes hetkes korraga, vaid soovin hoomata varasemaid, praeguseid ja tulevasi korraga?
Nii saaks ju kõik endale: selle, mis oli ilus. See, mis võib olla ilus. Ja see, mis saab olema ilus. Ma tahaks seda kohe, nüüd ja praegu. Ma tahan, et oleks keegi, kes suudaks mulle kõike seda pakkuda.. Ja need hetked, mil mul on olemas minevik ja tulevik, on kõige üksildasemad, sest nad ei suuda pakkuda olevikku. Ja see on kurb.
Aga hoolimata sellest ei lase ma kurbusel enda üle võimust võtta. Not in a million years!!
***
Oliverio says:
because... young lady, you need to get some stability into yer life
What need I say more? 01:16 0 comments
Mul on nii kahju, et see p6letusarm mu k2e pealt kaduma hakkab. Ta oli mulle armsaks saanud. Ta ei olnud ilus, aga ta oli minu oma. Ja nyyd tahab ta 2ra minna. 6igemini - ta juba l2kski. Ei j22 muud yle, kui leppida - selle uue armiga, mis j2i eelmise lahkumisest..
Do happy endings really exists?
18:50 0 comments
Aga kui ylikool hetkeks k6rvale panna, siis tunnen ma end ysna kindalt. Ja seda t2nu kahele erilisele inimesele, kes mind hoolimata k6igest meeletult kytkestavad. Mis teha. Aga piisas vaid v2ikestest vestlustest, et nii m6nestki asjast aru saada. Ei ole just k6ige meeldivam tunnistada, et olen iseendale v66raks j22nud. Eriti, kui m6ned kuud tagasi end nii meeletult ja kondiydini armastasin. Iga minut iseenda seltsis oli quality time. Iga m6te, mis p2he tuli, v22ris kirja panemist. Nyyd aga on keegi, kes minule on minust endast t2htsam ja see on teinud mind iseendaga v66raks. Ja siis tuleb Naine ja ytleb, et ma mandun. Hea, et ytles, sest ma ise ei oleks seda ehk m2rganud. Ei olnud paljut vaja, et lasta sellel tuttaval blondil neiul, kes mulle juba selga keeramas oli, taas minuga t6tt vaatama panna. Vaid hetk yhest vaikusest teise. Ja need m6ned p2evad alates sellest hetkest on olnud muretumad, kui ma enam m2letada oskasin. Tore. Ja see vihm, mis praegu akna taga taevast alla kukub, on isegi m6neti meeldiv. M6neti. Kuid tingimusel, et ma homme seeliku selga saan panna:)
T2nase 6htu kavatsen ma veeta meeldivas 6hkkonnas: iseenda ja Liikluseeskirja m6nusas kompanjoonis. Ma kavatsen mitte m6elda nendele inimestele, keda ma meeletult igatsen ja armastan. Ma kavatsen mitte m6elda selle, kui v2ga v2ga ma ylikooli tahan saada ja ma kavatsen mitte unistada. Olen ainult mina, minu keha ja minu tahe olla mina.
20:36 0 comments
ja bloggerile yks, kaks, kolm - yks v2ike rehnut.
Kas saab - ei saa? No mis on juhtund?
T2pit2hed siin t2itsa luhtund... 19:34 0 comments Kui igatsus on nii suur, et raske on hingata, siis oled Sa lõksus. Ja viimane, mida soovid, on sellest lõksust vabaneda.. 13:47 0 comments